Repliik: distantsupidu – me ainus festival

Jete Eevald Foto: Vladislav Musakko

Pilgud on viimasel ajal kõne asendajaks. Toidupoes selgatikkuvatele kaasostlejatele või keset kõnniteed vastu jalutavatele kaaskodanikele vaatan otsa anuva pilguga.

Astu, palun, samm kõrvale! Ole hea, ära hinga mulle järjekorras kuklasse! Mind teeb see nõutuks. Kas ­olukorrast ei olda teadlikud? Kas elu ei ole armas?

Üks, milles hetkel kindel olla saab, on see, et enam ei saa milleski kindel olla. Uus, pealesurutud elukorraldus tõmbab vaiba me kõigi jalge alt, muutes distantsupeo teadmata ajaks ainsaks festivaliks, millest osa võtta saame. Võimalik, et nii ongi parem.

Tõsisele ja hirmutavale olukorrale mõeldes tabasin end aga paari päeva eest sähvatuselt. Veneetsia kanalite vesi muutub kristallselgeks. Päevad, mis päikesest kullasäbrulised, on igapäevased. See on miski kõrgem jõud, ütlemas meile, kes me reageerinud oleme, aitäh. Ja nii võttes ei olegi olukord teab mis üksildane ega morn.