Kiri: tunnete äratamise aeg – kevad 2020

Kiri lugejalt. Foto: Kamilla Selina Lepik

Teadagi valitseb maailma praegu meist olenematutel põhjustel mitte kõige meeldivam valitseja – viirus. Inimene on üks huvitav nähtus ses ilmaelu nähtuste virvarris. Kui inimest valitseb miski harjumuspäratu, siis ta kas satub segadusse või võtab hoopiski aja maha ja hakkab iseenda mäletamiste ja mälestuste pildialbumitest midagi meenutama, otsima, nautima. Mina olen seda teist tüüpi.

Kevad on õues ilus. Otsustasin minna rännakule. Armastan üksi kõndida, sest seda kellegagi koos tehes kaldub paratamatult mõttelend mingitele jututeemadele ja vaimumaailma rikastamise eesmärki sedasi täita ei õnnestu. Märkamised jäävad ka palju põgusamaks, kui ruttad rutiinselt kilode kaotamise või lihtsalt liikumisvajaduse rahuldamise eesmärgil paigast paika.

Sel korral läksin lihtsalt, et minna. Mõte hakkas kohe tööle. Ahsoo, sellel tänaval ma ju jooksin kunagi sõpradega ja mängisime tagaajamist. Nii nostalgiline. Siin aias käisin elus esimest ja viimast korda kirsiraksus ja rebenes mu püksisäär. Vaat, kui ilusaks nüüd see aed on tehtud!

Väike kitsas tänav – ja mis ma näen? Tänavalõpu kaugusesse vaadates täpselt sama päikeseloojangu pilt kui lapsepõlves. Käisime sellel tänaval ühe memme juures punaseid sõstraid korjamas, kui vanaema suviti mahla aurutas. Sageli viisime tädile poest süüa ja ikka armastasin uidata mööda tänavat pikemalt. Hetkel seal jalutades tundsin täpselt sama tunnet, kui siis.

Koolipargi lähedal on taas seisatamise koht. Muigama ajab ka, sest selle koha peal ma tunnen esimest korda sellist kevade lõhna, mida ma tundsin alati siis, kui väiksena sealt mööda läksin. Käisime koolipargi kõrvalt tänavalt kunagi ühe tädi juurest piima toomas. Piimamannergud kolisesid alalõpmata mööda maad.

Mõtlesin isegi, et kui ma kunagi suureks saan, siis lehma küll linnas pidada ei luba, sest siis ei pea ükski uue aja laps ometigi piima tassima. Ükskord läks mannerg piimaga ümbergi, sest ma läksin ääretu suurena tunduva veeloigu sügavust mõõtma ning vesi tuli üle kummikuääre. Kargasin loigust lohakalt välja, nii et piimavinku loiguäärsel mudasel pinnasel ümber vajus. Ja siis oli ka kevadel sama lõhn.

Silma hakkab ka see, kui suuresti mu kodulinn on ilusamaks muutunud. Kõrvaltänavatel on maju korrastatud, aga säilinud on tänavate vana hingus. Elud majades on vahetunud, aga nad kestavad.

Nii imeline on see, kui inimesele on antud võimalus märgata ja tajuda uuesti seda, mis ta kunagi tajunud on. See loob erilise tunde. Noorus ning rännak vanaduse poole elukaarel on ju ilus aeg ning ääretult võimas kingitus. Ilus on ka see aeg, kui meil on aega ilmarattalt maha hüpata ja tajuda ning meenutada, kuidas meie tunded kunagi ärkasid, mis lõhnad ja märkamised olid esmakordsed. Kui keeruline on määratleda mingi sündmuse või katastroofi olemust, kui hirme on nii palju!

Samas saame ju iseendas puhastada nüüd mõttesügavusi, korrigeerida vajaduste värve. Olemegi siis kodus, hoiame tervist, kuulame juhiseid, võtame neid tõsisest tõsisemalt ja hindame aega praeguses hetkes – tunnete ärkamise aega!