Soed sõid teineteise ära

Sander Liivak.

FOTO: Agnes Aus

Kas mäletate Kornei Tšukovski lasteluuletust “Hiiglaprussakas”? Karud sõitsid rattaga, sääsed õhupalliga, jänkud trammiga ... Äkki ilmus kusagilt koletis, tohutu suur prussakas. Kõik kaotasid pea, elevant istus ähmiga siili selga, soed (hundid) sõid hirmu pärast teineteise ära. Omaaegsed lugejad arvasid, et prussaka all on mõeldud vuntsidega valitsejat Stalinit. Autor muidugi eitas seda.

Nüüd on selge, et prussakas sümboliseerib hoopis koroonaviirust. Mina prussakaid ei karda, sest neid elab ka minu korteris. Viirust kardan küll. Parem karta kui kahetseda.

Kõik loomad sõitsid kuhugi. Ka inimesed sõitsid alles hiljuti mööda maailma ringi. Isegi mina, vaene kaugtööline ja diginomaad, reisisin mullu rohkem kui kunagi varem: käisin Ka­liningradis, Lvivis, Minskis, Teheranis, Taga-Karpaatias ja Mägi-Karabahhis, rääkimata sellistest tuttavatest paikadest nagu Helsingi, Budapest ja Jerevan. Nüüd ei lasta isegi Riiga. Tallinna veel pääseb, kuid ma ei julge sinna minna. Tihedalt asustatud suurlinnast võib saada surmatõve. Eriolukorra alguses käisin korra Rakveres, aga nüüd kardan sinnagi sõita. Pole asja ka. Mälumänge ja maleturniire ei peeta, kellelegi külla minna ei tohi – isegi oma ainsale lapsele.

“Riigipiiride sulgemine on koroonaviiruse ohjeldamisel tõhus abinõu. Kui sellest ei piisa, tuleks kinni panna maakonnapiirid. Kui isegi see ei aita, tuleb paigaldada tõkkepuud vallapiiridele.”

Kardan käia isegi kohalikus toidupoes: peale nakkuse saamise võib seal rahast ilma jääda. Ma ei taha seda kulutada, sest vabakutseline ei tea ette, kui suur on järgmise kuu sissetulek. Praeguse kriisi ajal see pigem väheneb, sest tõlkimine on valdkond, mida toidab üleilmastumine.

Hommikust õhtuni ma nelja seina vahel siiski ei istu: käin metsas, sest aeda mul pole. Metsas saab värsket kevadõhku hingata ja naabreid segamata vilepilli puhuda. Olen selle peale küll üsna andetu: mängin noodist, sest lood ei jää pähe.

Raudtee ääres vaatan tühje ronge. Üks Rakvere–Tallinna buss pidavat veel käima. Õudne! Lääne-Virumaa on kõige viirusevabam maakond, kus on kõigest 0,17 haigusjuhtu kümne tuhande elaniku kohta. Muidugi ei jõuta kõiki testida ja test võib valetada: on palju valepositiivseid ja valenegatiivseid tulemusi. Eriti ohtlikud on viimased.

Riigipiiride sulgemine on koroonaviiruse ohjeldamisel tõhus abinõu. Kui sellest ei piisa, tuleks kinni panna maakonnapiirid. Kui isegi see ei aita, tuleb paigaldada tõkkepuud vallapiiridele. Kahju, et Lääne-Virumaa pole saar. Vastasel korral on piiri lihtne kinni panna, nagu on tehtud Saare- ja Hiiumaal.

"Kardan käia isegi kohalikus toidupoes: peale nakkuse saamise võib seal rahast ilma jääda. Ma ei taha seda kulutada, sest vabakutseline ei tea ette, kui suur on järgmise kuu sissetulek."

Maakonnapiiri sulgemine seaks täbarasse olukorda näiteks Türje ja Võhmuta elanikud, kellel on piiritaguses Järva-Jaanis lihtsam poes käia kui Tamsalus. Õnneks on ka Järva- ja Jõgevamaa väga viirusevaesed. Mõlemad on hõredalt asustatud ääremaad, kus elab palju vaeseid pensionäre. Need palju ei liigu ja Tallinnast tõbe ei too.

Kui Virumaa piir kinni pandaks, tekiks Tapa ja Lehtse vahele “Saatse saapa” analoog: Kolgu saabas, kus maantee läbib Harjumaa Kuusalu valla territooriumi. Õnneks on tegemist inimtühja metsaalaga, millel tänu kaitseväe keskpolügoonile puudub ühendus pealinnaga.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles