Must surm viis suure osa Eesti elanikest
26. märts 2020, 00:00
/nginx/o/2020/03/25/13026106t1he22e.jpg)
Kolme sajandi eest möllas siin kandis lisaks põhjasõjale must surm. 18. sajandi alguses tabas Eestit viimane suur katkuepideemia.
Katk puhkes Pärnu sadamast ja levis sealt kiiresti üle kogu Eesti. Katkuga võitlemiseks anti drastilisi korraldusi. Nii tuli kõik tervete hulka ilmuvad katku nakatunud inimesed viivitamatult üles puua.
Ametlikult on katku algusajaks märgitud 12. august 1710. Kuigi katk ei möllanud Eestis kuigi kaua – viimane katkuohver oli neist tuntuim, Viru-Jaagupist Tallinnasse siirdunud kroonikakirjutaja Christian Kelch, kes suri 13. detsembril –, läks selle aja jooksul manala teed pea pool Eesti elanikkonnast. Väiksemad katkupuhangud esinesid kahel järgmiselgi aastal.
Osa allikaid väidab isegi, et talupoegadest suri katku ja sellega kaasnenud näljahäda ajal isegi 76 protsenti. Kuressaare linnas olla pärast katku ja näljahäda lõppu elanud vaid 11 inimest.
Ikaldus tegi elu hullemaks
Katku võimendasid 1708. aasta hilissuvel ja varasügisel venelaste ja rootslaste vahel toimunud sõjategevusest ning 1709. aasta halbadest ilmaoludest tingitud ikaldusest põhjustatud toiduainete puudus ja sellest tulenev alatoitumus.
1708. aastal sadas kohe pärast mihklipäeva, mis uue kalendri järgi oli 10. oktoobril, maha nii paks lumi, et ulatus lõpuks poole mehe kõrgusse. Lumesaju tõttu jäi Virumaal lõikamata palju ilusat otra.
18. veebruaril 1709 koostatud Eestimaa kindralkubermangu valitsuse protokolli kohaselt kinnitasid Vasknarva piirkonnast pärit talupoeg Jeremej Gerassimpoik ja Kurtna mõisa Soompea küla talupoeg Michel Jacobpoik, et 1708. aastal oli rukkisaak Venemaa võimu all olevas Alutaguse piirkonnas olnud halb, odrad ja kaerad aga olnud head.
Maanõunik Otto Fabian von Wrangelli kroonika järgi oli ka 1709. aastal erakordselt tugev talvekülm ja väga sügav lumi: külm võtnud ära viljapuud, lume sulamine aga põhjustanud kevadel suuri üleujutusi.
O. F. von Wrangelli teadet erakordselt külmast talvest 1709. aastal kinnitas ka Jelgava (Mitau) Püha Kolmainu kiriku pastor David Diston.
Lumerohkest talvest põhjustatud kevadised üleujutused ei lasknud kevadtöödega õigel ajal alustada. Tallinna linnusekohtu fiskaalfoogti J. Ch. Drommeri ettekande järgi Eestimaa kindralkubernerile 10. septembrist 1709 “oli rukis ja oder niihästi mõisa- kui talupoegade põldudel erakordselt halvas seisukorras ja nimelt selline, et mõnes kohas võidakse lõikusega napilt seeme kätte saada, mõnes kohas ei saa aga sedagi”.
Rukkikasv olnud parem mõningatel kõrgematel ja liivastel maadel, samuti olnud parem ka hiljem külvatud suvivili. Kuid viimane oli veel roheline ega olnud selgust, kas see jõuab ka valmis saada. Seemnepuudusel jäänud talupoegadel paljudes kohtades talivili külvamata ning ka nende härrased ei olevat saanud neid aidata. Herned ei õnnestunud ja tatar õitses alles, mistõttu olnud maa täis “haledat hädaldamist” ning viletsust, mida “ei suuda küllaldaselt kirjeldada”.
Üldiselt arvatakse, et põhjasõja ajal hukkus katku, sõjategevuse ja nälja tõttu kaks kolmandikku Eesti rahvastikust.
Siit kandist on säilinud revisjoniprotokoll näiteks Vohnja ja Lasila mõisa ning sealsete talupoegade olukorrast. Vastavalt suri seal katku 16 peret ja üks pere, lisaks üksikud inimesed, keda revisjoni koostajad ei suvatsenud isegi kokku lugeda.
Katkuga kaasnenud näljahäda oli niivõrd suur, et sadakond aastat pärast katku on kirjutatud: “Kui linnast surnud hobust ehk lehma välja veeti, siis kohe langesid peale, jagasid raipe liha ära ja sõid toorelt.” Söödi ka katku surnud kaaslaste surnukehi.
Kundas aga arvati, et just näljahäda, õigemini küll aganaleib, põhjustas katku. Mulgimaal leiti seevastu, et katku põhjustas külmavõetud vilja söömine.
Inimliku loomuga katk
Enamalt jaolt uskus rahvas aga siiski, et katku levitasid kurjad vaimud, nõiad, kratid või vanakuri ise. Mõnikord peeti katku levitajateks ka mõisnikke. Enam-vähem kindel on aga see, et pea alati usuti katku inimese kujul maad mööda liikuvat.
Et katk inimese kuju oli võtnud, olevat tal ka inimlikke nõrkusi olnud. Nii on rahvalugusid, kus on viidatud sellele, et katk olevat jätnud puutumata väikesed lapsed ning imetavad emad.
Lääne-Virumaal on katkulugusid kõige rohkem kirja pandud Kadrina kandist ja rannaküladest. Simuna ja Väike-Maarja kandi katkulood räägivad aga valdavalt sellest, kuidas katku teekond katki jäi.
Simuna lähedal asub 1849. aastal G. W. Struve püstitatud meridiaanikaare mõõtmise tähis, mida rahvas on aegade jooksul katkukiviks pidanud. Avanduse külas on kirja pandud alljärgnev rahvajutt.
Simunast kaks kilomeetrit lõuna pool asub Katku küla. Selles külas olla katk kõik inimesed maha tapnud. Katk käinud ringi halli kitse näol. Viimase mehe surmanud katk küla põllul. Sinna kohta on suur kivisammas püstitatud tähistamiseks, et katk sinna kinni jäi. Sambale olla midagi pääle kirjutatud, kirjadest aga õieti aru ei saa. Nooremad inimesed arvavad, et see on mingi maamõõtmise märk või mingi muu tähis.
Teine versioon räägib, et tolle kivisamba juures saanud kaks katku kokku ja hakanud omavahel taplema. Kohalik katk löönud võõra katku küll maha, kuid jäänud ise nii jõuetuks, et ei jaksanud enam edasi minna.
On selle kiviga, kuidas on, aga tegelikus elus pani katkule piiri külmade ilmade saabumine. Katku levitavad kirbud suiguvad enam kui kümnekraadises külmas letargilisse unne ning pole enam võimelised nakkust levitama. Samas on nad külmale vastupidavad ja jätkavad soojade ilmade saabudes tegevust.
Üldiselt arvatakse, et põhjasõja ajal hukkus katku, sõjategevuse ja nälja tõttu kaks kolmandikku Eesti rahvastikust.
“Eesti Ma-rahva Kalendris” (1832) kirjutas Kadrina kirikuõpetaja A. Fr. J. Knüpffer surnud kariloomade ja inimliha söömisest nälja- ja katkuajal. Suuline pärimus seostab katku peamiselt põhjasõjaga, külade tühjaksjäämisele järgnes uue asustuse kujunemine. Torma kihelkonnast Laekannu külast on 1928. aastal kirja pandud: “Vanad inimesed rääkisid, et pääle Rootsi sõda ja katku siin vallas veel ainult kolm peret järele jäänud: Kruusamäe Laekannul – vana talu pihlakate juures; Vahemetsa Kaevusaare ja Alekõre vahel – kaks pihlakat mäe otsas näitavad veel praegu, kus vanasti see talu oli, praegu on talu mäe all Tammsaare talu Vadi külas.”
Katkust pääsenutest said ka Paasvere rahva esivanemad, vaid kolm inimest oli suulise pärimuse järgi alles jäänud Simuna kihelkonna Mõisamaa, Lasinurme ja Emumäe külast. Ka Avinurme kanti jäänud ainult kaks talu – üks Piilsi ja teine Kaevusaare külasse. Virumaa põhjapoolsetest küladest on asustusajalooliste muistenditega esindatud veel Lüganuse kihelkonna mereäärne Liimala küla ja teistest küladest lausa eraldi paiknev Tarumaa.
Kõige idapoolsem katkust pääsenute elupaik oli Toila: siin jäi alles kaks tütarlast, teine neist pages Rootsi, leidis sealt Elijase-nimelise mehe, ning kui tagasi Toilasse tuldi, asuti koos ühte kaldakoopasse elama.
Rahvapärimuse kohaselt ilmub katkuvaim kõige sagedamini hallis või mustas rõivas mehe või poisina, harvemini naisterahvana, loomariigist on esindatud ennekõike (kodu)-kits või koer, esemete seas on esikohal lõngakera. Inimese kujul ilmuva katkuvaimu abivahendiks on kepp või oda.
Katk ei pääse üle vee
“Kui siin maal on katk õld, siis on pilvese õhtatel katk joost pallajalu ja pallapäi, pikad juuksed ja pikk sau nagu toovrepuu, niske pikk old käes. Kui loomi või inimesi puutus kepiga, siis see kukkus ja suri,” on 1930. aastal kirja pandud Püssi vallas.
Analoogset surmamisviisi on kirjeldatud Haljala, Lüganuse, Viru-Jaagupi, Simuna kihelkonna ja Narva tekstides. Katkuseemne või kihvti külvamisega tõbe levitavatest mõisasakstest ja teistest pahatahtlikest inimestest on juttu Kadrina, Rakvere, Viru-Nigula, Viru-Jaagupi ja Jõhvi kihelkonna katkumuistendites.
Suur osa katkujuttudest on keskendunud ellujäämise põhjustele. Katkusurmast pääseb isik, kes katkuvaimu sõidutab (Kadrina, Viru-Jaagupi), kes katku hüüdele ei vasta (Haljala, Viru-Nigula, Simuna), jätab üles võtmata kahtlase eseme (Kadrina).
Pannakse tähele, et katk ei pääse üle vee, nt üle Paluoja, et Pada külla pääseda, või üle Pühajõe (Viru-Nigula, Lüganuse, Jõhvi). Lüganuse muistendis ei pääsenud katk Purtse Ristmäele ega Kestla külasse, kui see koht musta härjaga kündes vagudega piirati.
Põhjarannikult on kirja pandud soome rahvapärimusest levinud süžee, milles külahaldjas musta kukena katkupoisi külla ilmumist takistab. Nii pääseb katku hävitustööst Haldja (Altja) küla. Käsmu lahe parempoolsel kaldal jäi Lobi küla mustast surmast puutumata sellepärast, et katkupoiss Unikivile uinus.
Juba tollal, enam kui 300 aastat tagasi, kehtestati haiguse leviku piiramiseks ranged reeglid, tõsi küll, suhteliselt hilja. Nimelt keelas Liivimaa komissar Löwenwolde 1711. aastal haigestunud inimestel tervetega kontakteerumise ning taudist puutumata alade elanikel oli keelatud minna paikadesse, kus haigus teadaolevalt levis. Keelust üleastujaid ähvardati surmanuhtlusega.
