Sisukord
Noored
Postimees

Kodused tingimused annavad rohelise tee muusikale

4 min lugemist
Klassikaaslastest muusikud Enriko Kadakas ja Nova Randén, kelle erinevusest hoolimata suudab koos esitatav muusika nende vahel tekkiva harmoonia kuulajani tuua. FOTO: Vladislav Musakko

Artiste Nova Randéni (14) ja Enriko Kadakat (14) seob peale musikaalsuse ka ühine haridusasutus Rakveres, kus tavaolukorras samas klassiruumis teadmisi ammutatakse.

Nova Randén mängib lisaks laulmisele klaverit, kuid pädevaks end selles ei pea. Pigem toetab ta enda sõnutsi sellega laulmist, mis on talle südamelähedasem. Nova igapäevaellu kuulusid enne eriolukorda ka kooriproovid, harjutamine laulustuudios ja Tallinnas eraõpetaja juures.

Enriko Kadaka instrument on kitarr. Tavaolukorras sõidaks noormees reedeti pealinna Georg Otsa nimelisse muusikakooli eelõppetundidesse, et oma unistuste täitumiseks intensiivset tööd teha.

Kas praegune olukord, kus koolitöid iseseisvalt teha tuleb, võtab teie väärtuslikku aega musitseerimise arvelt või vastupidi, annab seda teile juurde?

Nova Randén: Annab juurde, kindlasti! Mul on nüüd palju rohkem aega, kuna koolipäev on tavapärasest lühem ja saan valida, millal ja kui kaua millelegi keskenduda. Varem võttis juba igale poole liikumine palju aega. Kuigi liigun ka praegu iga päev, on ikkagi aega palju rohkem, et muusikaga tegeleda, ja see teeb mu meele väga rõõmsaks.

Enriko Kadakas: Muusikat on kindlasti igas päevas palju. Aega on kindlasti rohkem, et mängida, ja muud ma ei soovigi.

Päevad, mis on täis muusikat – see kõlab nagu iga artisti unistus. Kas midagi saaks ka paremini olla?

Nova Randén: Kõige negatiivsem selle olukorra juures ilmselt ongi see, et ma ei näe enam oma sõpru. Kui, siis ainult videokõnede teel. Ei näe ka oma vanavanemaid ega vanatädi, mis on kurb, aga ma ikka helistan neile mõnikord ja vaatan, et kõik korras oleks. Enne tundus väga loomulik, et käin sõbrannadega õues ja poes, laulmas ja koolis, aga nüüd oleks nagu teine elu.

"Enne tundus väga loomulik, et käin sõbrannadega õues ja poes, laulmas ja koolis, aga nüüd oleks nagu teine elu."

Nova Randén

Enriko Kadakas: Kolmel esimesel koolipäeval valitses kaos. Õpetajad postitasid eri platvormidele ja ülesannete jaoks olid kindlaks määratud ajad. Samuti peab väga palju tööd üksinda ära tegema.

Ka Otsa kooli käivad tunnid praegu videosilla teel õpetajaga ühenduses olles.

Tee muusikuks saamiseni algab üldiselt noores eas ja kellegi eeskujul. Mis oli tõukeks muusikamaailma sukeldumisel?

Nova Randén: Muusiku minus leidis lasteaiaõpetaja. Olen laulmist armastanud väikesest saadik, küll aga ei saa ma öelda, et minu muusikutee perekonna eeskujul alguse sai. Minu isale meeldib omaette mõmiseda, aga see on ka kõik.

Täna saan ka öelda, et mu vanem vend tegeleb räppimisega, aga rohkem oli see minu enda initsiatiiv kui perekonna eeskuju.

Enriko Kadakas: Pilli hakkasin mängima ja muusika vastu huvi tundma ise. Mingil hetkel suunasid vanemad mu muusikakooli. See oli asjade loomulik kulg. Päris minu perekonnast ei tegele muusikaga keegi. Küll aga tegeles minu vanaisa.

Enriko, kas ka teie laulate?

Ei, mina ei laula üldse.

On asi selles, et laulmise vastu on midagi või ei tule see lihtsalt teil välja?

(Naerab.) Ei tule välja.

Muusikakoolis tuleb üldjuhul mängida seda, mis ette antakse. Kui saaksite ise valida, mida esitada, siis mis see oleks?

Nova Randén: Ma kaverdan suhteliselt palju. Kodus harjutades meeldib mulle improviseerida. Mina ka salvestan ennast päris palju, aga üldjuhul ei pea ma neid [salvestisi] piisavalt heaks, et kuskile üles laadida. Siis need kogunevad mu telefoni.

Enriko Kadakas: Vahel võtan ikka ette mõne loo, mis kõrvu jäänud, ja püüan kuulmise järgi mängida. See on hea vaheldus.

Tulevikule otsa vaadates – kas soovite jätta muusika oma elus hobi tasandile või sellega ka leiva lauale tuua?

Nova Randén: Unistus on tegeleda muidugi laulmisega elukutseliselt. Aga selliselt, et ma ei võtaks seda kui tööd. Oleks rohkem hobi kui töö, aga leiva tooks lauale.

Enriko Kadakas: Tahaksin õpingute järel muusika töökohaks keerata. Pärast Otsa kooli lähen praeguse plaani järgi teatri- ja muusikaakadeemiasse. Miks mitte kunagi ka Hispaaniasse või Saksamaale end täiendama. Panustan sellesse kõik.

Eriala spetsiifika poolelt – mida naudite enim?

Nova Randén: Ma tunnen end kõige paremini inglise keeles lauldes. Ma naudin ka emakeelseid lugusid, aga kui valida, meeldib inglise keel rohkem.

Enriko Kadakas: Olen pädev nii rahulikumate ja täpsemate lugude kui ka nüansirohkemate lugude osas. Aga pigem eelistan kiiremaid ja tehnilisemaid lugusid.

Kas väljaspool muusikakooli on eelistused pigem klassikalise või popmuusika suunas?

Nova Randén: Kõik oleneb. Lauldes tuleb ette eri stiile. Kui ma aga lihtsalt kuulamise pärast kuulan, siis pigem popmuusikat.

Enriko Kadakas: Ma kuulan eri žanreid. Seal on poppi, klassikat ja džässi. Kunagi pole midagi kindlat.

Olukordades, kus peate iseennast tagant utsitama, aitab teid kõige paremini just ...

Nova Randén: Mul on kõigega, mida teen, raske alustada. Isegi laulmisega. Aga kui alguse kätte saan, siis laulan lõpuks kolm tundi jutti. Ja nii on mul iga asjaga, et tegelikult on lihtsalt kättevõtmise asi.

Enriko Kadakas: Mina ei pea end üldse sundima. Ma arvan, et kuna ise nii täpselt endale teadvustan, mida ma tahan, ja tulevikku vaatan, ei ole mul ka vajalik end sundida.

Kui viskate pilgu enda sõpruskonnale, siis milline suhe noortel üldiselt muusikaga on?

Nova Randén: Kõik justkui kuulavad väga palju muusikat. Klapid on peas ringi liikudes, trennis ja ka kodudes. Minu sõprusringkonnas ei ole aga näiteks inimesi, kellega koos saaksin pilli mängida või laulda.

Ka muusikamaitse on kohati väga erinev. Lausa nii, et minu valitud laulude peale palutakse need sootuks ära vahetada. Need on tavaliselt sellised 80-ndate lood, mida ma kuulata armastan. Noored eelistavad pigem mõminaräppi. Nende lugude sõnad on kõigil peas.

Enriko Kadakas: Inimesed kuulavad väga erinevat muusikat. Mõned muusikastiilid on kellegi jaoks meeldivad, kellegi jaoks aga liiga rasked. Ma tunnen aga nii mõndagi, kes nüüd, minu eas, on avaldanud soovi muusikakooli astuda.

Sõpradega muusika teemadel suhestumist ei ole ma ka veel seni keeruliseks ülesandeks nimetama pidanud.

Seotud lood
26.03.2020 28.03.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto