Ülle Kase sotsiaalteenuseid pakkuv ettevõte ei tegutse juba mõnda aega, kuid ta otsustas praegusel kriisiajal vanainimesi aidata vabatahtlikult. “Saan ka kodust välja,” sõnas abistaja.
Eile ootasid toiduaineid kolm hinge, kes olid pöördunud tema poole palvega tuua sooja einet. Kell 10 võttis Ülle peaaegu tühjast söögikohast kaasa supi ja praed.
Vanainimesed on hoitud, ta ise desinfitseeris üha ja üha käsi, et pääseda viiruse küüsist. Näo ees kandis ta enda õmmeldud kaitsemaski.
Tema teekonna alguspunkt oli ühe Rakvere kortermaja neljandal korrusel, kus vanaproua suppi ootas. “Ta palus tuua ka desinfitseerimisvahendit,” sõnas Ülle Kask. Hiljutine puusaoperatsioon on proua täiesti tuppa aheldanud. “Kohtuda me ei saa, aga omavahel leppisime kõik telefonitsi kokku,” rääkis Kask. Nii öeldakse läbi ukse soojad tervitussõnad. Toit aga jääb ukse taha.
“Kriisiga nelja seina vahele istutatud vanainimesed ei tunne end hästi. Nad iseloomustavad seda nagu elu raudse eesriide taga,” lausus Ülle Kask. Ta sõnas, et lisaks üksindusele tuntakse hirmu.
Rahutus, pelg, kehv olemine – niisuguseid sõnu kasutas enda praegust olukorda iseloomustades 80-aastane proua. “Olen täiesti üksinda maailmas,” lausus ta. Tõsi, temaga koos elab mitu kassi. Kott, kus eined kiisudele ja šokolaad naisele endale, rändas pesukaussi, kus naine selle ohutult tuppa kandis. “Ega mul kedagi pole. Kui midagi juhtub, mis saab loomadest?” sõnastas ta veel enne minekut suure mure. Kuid peatus siis ja kurtis veel. Lähiajal on suurem küsimus hoopis see, kuidas pensionipäeval raha kätte saada, kui panka omal jalal ei pääse.