Kuidas läheb e-õppega?
27. märts 2020, 00:00
/nginx/o/2020/03/26/13027886t1hd857.jpg)
Kohe saab läbi distantsõppe teine nädal. Igatsetakse nii "päris" kooli kui ka nauditakse võimalust ise oma õppimistegevusi planeerida. Kui arvuteid napib või e-keskkond tõrgub, on abiks vanad head paberist raamatud-töövihikud. Küll kipuvad koolipäevad tavapärasest pikemaks venima nii õpilastel kui ka õpetajatel.
Margus Vahter, Rakvere gümnaasiumi 10. klass
Milline on sinu distantsõppe tavaline päev?
Kuna ma olen alati olnud pigem varajase ärkamisega, teen seda ka koolipäevadel kodus. Päike tõuseb juba enne kella kaheksat ja see annab justkui tõuke, et alustaksin oma päevaga võimalikult vara, et kooliasjadega kiiresti ühele poole saada. Tavaliselt alustan õppimisega kell kaheksa, mõnikord hiljem. Tahan, et mul oleks mingisugune rutiin, mis seostuks kooliga. Ma tean, et võiksin vabalt magada lõunani, mida teen tihti nädalavahetustel, aga kui tõuseksin poolest päevast, siis kuluks pea terve päev koolitööle ja vaba aega oleks väga vähe.
Enne õppimist söön tavaliselt kaerahelbeputru, kuhja vaarikamoosiga, nagu ma teen seda ka tavalisel koolihommikul, naudin päikest ja siis alustan.
Saan keskenduda ühele ainele rohkem kui 45 minutit ja ühekorraga süvendatumalt korraga ära õppida.
Margus Vahter
Rakvere gümnaasiumi 10. klassi õpilane
Õppimised vaatan eKoolist ja hakkan neid tavaliselt tegema sellises järjekorras, nagu need seal on. Tihti võtan ka meeldivamad õppeained enne ette ja mitte nii huvitavad jätan viimasteks. Seni ei ole raskusi ette tulnud, sest kui mingi koht jääbki arusaamatuks, saab alati õpetajatelt abi küsida või internetist ise otsida.
Õppimiste vahele katsun teha väikseid pause ja süüa korralikku lõunat. Tavaliselt saan õpitud kella 14–15-ks. Tegelikkuses saaksin kiiremini, aga vahepeal tuleb jäätiseisu ja siis on vaja sõbraga telefonis kaarte mängida ja nõnda edasi ning tihti teen ka mõningaid asju ette, et nädalalõpus saaks kergemalt hingata. Esimesel nädalal tegingi iga päev umbes tund aega rohkem tööd ja nii oligi reede sisuliselt vaba, tegin vaid ühe referaadi ja kella 11-ks oligi minu koolinädal lõppenud.
Lemmiktunniks on saanud kehaline kasvatus, sest see sunnib välja minema, teen seda muidugi üksi. Pea pool päeva ekraani taga olla ei ole kuigi meeldiv tegelikult, ja kui lõpuks õue saan, siis tunnen end kui väike kutsikas, kelle peremees on lasknud lõpuks aasale mängima.
Kas sulle meeldib rohkem õppida koolis või koduõppetingimustes? Miks?
Ausalt öeldes olin ma esimesel nädalal väga rahul, sest võimalus ise otsustada, mida, millal, kus, kui kaua ma teha soovin, on superhea. Nii olen teinud näiteks järjest ära kahe eritunni matemaatika tööd, kahe tunni majanduse tööd järjest, ja nii on palju mugavam. Saan keskenduda ühele ainele rohkem kui 45 minutit ja ühekorraga süvendatumalt ära õppida.
Kas ma igatsen kontakttunde koolis? Jah ja ei. Jah, sest arvuti siiski ei asenda õpetajat, kes seisab tahvli ees. Koolis on siiski kuidagi mugavam ja harjumuspärasem. Tunneksin end seal kindlamana. Kuna ühel õpetajal on palju õpilasi, võtab tagasiside saamine arvuti kaudu kauem aega, kui see võtaks koolis.
Ei igatse, sest ma naudin nii väga seda, et saan asju teha siis, kui ise tahan, peaasi, et need oleks õigeks ajaks esitatud. Kui tunnen hommikul, et olen eilsest õhtust surmväsinud, siis võin rahumeeli lõunani magada, sest tean, et päeva lõpuks saan ma kõik asjad tehtud.
Olen mõne õpetajaga ka virtuaaltunnis olnud. Väga lahe ja innovaatiline. Tekitab natukene klassis oleku tunde ja saan õpetajalt sekundi jooksul oma küsimusele vastuse, kui seda soovin. Ma arvan, et selliseid virtuaalseid tunde koos õpetajaga võiks isegi rohkem olla, aga mitte jällegi liiga palju, siis kaob see eneseplaneerimisoskus ja võimalus teha asju oma soovitud järjekorras.
Mattias Mäe, Rakvere reaalgümnaasiumi 12. klass
1. Päev algab kaheksa-üheksa paiku. Söön hommikust, käin koeraga jalutamas, aitan vanematel õues tööd teha või veedan aega arvutis. Lõunast hakkan koolitöödega tegelema. Olenevalt sellest, millistes ainetes tööd on ja kuidas mu enda töökus parajasti on, võib see võtta poolteist kuni neli tundi.
Tihti satub segavaks faktoriks arvuti ise, sest oma arvutit ma tegelikult õppeeesmärgil kokku ei pannud. Ülejäänud päeva veedan ka enamiku ajast seal, vaadates mõnda sarja või mängides. Kui sellest saab villand, proovin midagi süntesaatoril mängida. Magama lähen kesköö paiku.
2. Eelistan õppida koolis. Seal on täiesti teine atmosfäär ja vähem segavaid faktoreid. Õppimisele on lihtsam keskenduda. Praegu distantsõppel oleneb tulemus kohusetundest, mis, vähemalt minu puhul, läheb kaotsi, kui olla mugavas kodukeskkonnas.
Kert Pärnamäe, Kadrina keskkooli 8. klass
1. Tavaliselt ärkan ma hommikul üpriski varakult, kella seitsme ja üheksa vahel ning alustan e-koolist. Vaatan päevaseid ülesandeid, neist osa teen hommikul kohe ära ning osa jätan õhtusse. Peale õppimist hommikul lähen õue ja hingan värsket õhku. Kuskil nelja aeg lõpetan oma kodutööd ning peale seda mängin arvutis kuni öötundideni.
2. Eelistan õppida koolis, sest kodus on raske ennast õppima sundida. Kuid selline vaheldus on päris hea isegi. Õpilased saavad õppida, kuidas oma aega planeerida ja kasutada, ma ise olen kogu aeg osanud aega planeerida, seega midagi muutunud ei ole.
Moona Mürk, Kiltsi põhikooli 9. klass
1. Minu koolipäev algab ka kodus kell kaheksa. Õpin kella kümneni, siis teen pausi ning söön koos ülejäänud perega hommikusööki. Edasi õpin kella kaheni ja teen lõunapausi. Kella 16-ni on õpetajad kättesaadavad, õppimisega läheb mul aega mõnikord 18-ni, aga olen ka kella 20-ni õppinud.
Kui teeme videotunde, siis need toimuvad erinevates keskkondades ja nende tundmaõppimine võtab aega ja vajab harjumist ning kipub kirjuks minema. Mõnikord on küll nii, et õhtul ei taha enam arvutit nähagi.
Matemaatikas ja füüsikas lähevad teemad üha keerulisemaks, mul on vedanud, mõlemad vanemad on õpetajad ning saan neilt abi paluda. Meil on hästi kokkuhoidev klass, õpime koos Messengeris, aitame üksteist, oleme teinud mitu gruppi ainete järgi ja ka õpetajad on sinna liitnud.
2. Terve me klass tahaks juba kooli minna. Aga saan aru, miks me praegu peame koduõppel olema, ning elame selle aja üle, kuigi tundub, et läheb üha raskemaks. Kodus õppimine võtab rohkem aega kui koolis. Kodus võib tähelepanu kaduda ja keskendumine on keeruline, mul on ka väiksemad õed, kelle kilked vahel tähelepanu võtavad. Koolis meeldiks palju rohkem, seal näeks sõpru, õpetaja saaks aidata ja näidata kohe.
Laura Herm, Rakvere reaalgümnaasiumi loodusõpetuse ja füüsika õpetaja, 6. ja 7. ning 10.–12. klass
Milline on koduõppe tavaline päev?
Olen algusest peale, lähtudes mitmest soovitusest, loonud endale kindla rutiini. Ärkan enamasti samal kellaajal, 6.30 paiku, kui ilm on ilus, siis jalutan väikse tiiru õues, pärast seda loen piiblist mõned kirjakohad ja siis teen arvuti lahti ning alustan “koolipäevaga”. Vaatan üle, kas keegi on öösel mulle kodutöödega meile saatnud – tuleb ette –, kas on kooli juhtkonnalt mingeid teateid või äkki hoopis lastevanematelt. Ja seejärel enamasti pühendun järgmise päeva-nädala tööde väljamõtlemisele, sest hommikul kell 8 üldjoontes õpilased oma töid veel ei saada.
Tööd kannan kõik e-kooli ja kasutan enamasti Google Drive’i keskkonda. Lähtun nõuannetest, et ei tasu erinevate “põnevate” e-keskkondadega üle pingutada, vähemasti mitte alguses. Tark on ka oma tööd nädala jagu ette planeerida ning alates teisest töönädalast ongi mul enam-vähem nädala jagu töid ette kirjas, siis on ka õpilastel kergem oma aega planeerida.
Kui uued õppeülesanded ja nende jaoks vajalikud materjalid koostatud, on enamasti osal õpilastel juba selle päeva ülesanded valmis ja nad on neid minuga kas meilitsi või Drive’is jaganud ning asungi neid üle vaatama, tagasisidet andma.
Klassijuhatajana hoian pilku peal ka oma klassi õppimistel, ja kui kellelgi on juba mitu mittearvestatud tööd, siis püüan kontakti võtta. See kõik kõlab lihtsalt, aga esimestel päevadel on see küll võtnud 14 tundi päevast ja lõpuks on silmadel valus ning enamasti ajul ka. Samas võib öelda, et kui päev on läinud hästi, õpilaste tööd on sisukad ning ise oled ka häid ülesandeid välja mõelnud, kaalub sellest saadud rõõm silmade väsimuse üles.
Kas meeldib rohkem õpetada koolis või koduõppetingimustes? Miks?
Kui esimesel e-õppe nädalal oli tunne, et palun, tahaks kohe kooli tagasi, siis teise nädala alguses on selgunud, et nagu kõigil asjadel siin maailmas, on koduõppel nii omad vead kui ka omad head. Usun, et õpilastes arendab see periood kõvasti ajaplaneerimise oskust ja vastutustunnet – ja see on ju midagi, mida me tegelikult koolisüsteemis taotleme. Iga ülesande juures võib mõelda, miks on see hea iseseisva e-tööna, miks oleks seda aga hea teha klassiruumis, kus üksteisega suhelda saab.
On õpilasi, kes on e-õppel suisa õitsema puhkenud ja esitavad selliseid töid, mida koolis tavakeskkonnas ei oskaks uneski näha. Ja on ka neid, kes oma töid tegemata jättes hiljem lihtsalt karismaga kõik ära võluvad ja varju jätavad selle, et tegelikult jäi neil ju töö tegemata. Seda e-keskkonnas aga teha ei saa ja mis tegemata, see tegemata. Sellistele õpilastele ilmselt praegune töökorraldus väga ei meeldi.
Praegu on alles koduõppe teine nädal, aga juba tundub, et kui asi samamoodi edasi läheb, saame mõne nädalaga kätte haridus(digi)reformi, mille üle on pikalt filosoofilisi jutuajamisi peetud.
Laura Herm
Rakvere reaalgümnaasiumi füüsikaõpetaja
Aga ma ise olen küll mõtlema hakanud, et kuigi kooli juures on sotsiaalne aspekt ikka väga oluline ja tunnen kõvasti oma õpilastest puudust, võiksime edaspidi iga kooliaasta sisse planeerida ühe nädala puhast e-õpet. Seal tulevad välja hoopis teistmoodi talendid ja mõni õpilane, kes muidu jääb varju, võib oma hädavajaliku motiveeriva eduelamuse just sealt kätte saada. Usun, et me oleme edaspidi õpetajatena võimekamad õpilastele, eriti näiteks hariduslike erivajadustega õpilastele, individuaalsemalt lähenema.
Praegu on alles koduõppe teine nädal, aga juba tundub, et kui asi samamoodi edasi läheb, saame mõne nädalaga kätte haridus(digi)reformi, mille üle on pikalt filosoofilisi jutuajamisi peetud. Peaasi, et vahendite, aja ja järelevalve puudus seda ära rikkuma ei pääse. Olen ka teadlik, et paljudel lastel ei ole kõiki vahendeid, aega ega järelevalvet kohe kodus olemas. Koolis oleks sellevõrra kõvasti lihtsam. Aga ma usun, et arenguhüppeks ei pea olema lihtsam, vaid tuleb võimalusi kasutades ja kasvõi nende puudumise kiuste ikkagi püüda edasi areneda. Üks väga hea näide on FB-s super hästi toimiv grupp “Igale lapsele arvuti”. Niipalju hoolivust ja tahet aidata tuleb sellises olukorras välja. Lõpuks tahaks öelda, nagu piiblis on Koguja raamatus, et igal asjal on oma aeg, ja praegu on aeg e-õppeks ning ma usun, et me saame sellega hakkama.
Edgar Tammus, Väike-Maarja gümnaasiumi ajalooõpetaja, 7. ja 5. klass
1. Koolipäevad algavad minul ikka kell kaheksa, olenemata sellest, kas viibin koolis või kodus. Vahe on ehk ainult selles, et kodus tundi läbi viies olen alles hommikumantlis.
Ettevalmistamist on natuke rohkem kui muidu ja ka kirjalikku tagasisidestamist rohkem kui varem. Ma ei ole veel katsetanud näost näkku (kaamerast kaamerasse) suhtlust õpilastega, sest leian, et see ei ole ülemäära vajalik ajalugu õpetades. Kui õpilastel tekib küsimusi, siis oleme suutnud need e-posti teel või sotsiaalmeedia vahendusel lahendada. Väga palju kasu on vanast heast õpikust ja vihikust, sest peamine, mis kipub alt vedama, on elektroonika. Kord ei tööta mõni netikeskkond või ei suuda õpilase arvuti mõnda olulist faili avada. Kuid kõikidele probleemidele oleme ühiselt lahenduse leidnud.
2. Kas kodu või kool? Pigem vahest kool. Näost näkku suhtlus aitab olukorra kiiremini lahendada. Kodukool kipub venima ja sellega tuleb sutsakate kaupa terve päev tegeleda.
Õnne Kiviperk, Vohnja lasteaed-algkooli direktor ja liitklassi eesti keele ning loodusõpetuse õpetaja
1. Ärkan varakult, kell kuus, sest igapäevane bioloogiline kell toimib nõnda. Esimesed kaks tundi tegutsen arvutis, vastan kirjadele, siis tuleb täita perele perenaise rolli ja süüa teha. Kodustele toimetamistele järgneb suhtlemine õpilastega ja tagasiside kodutöödest. Kasutame erinevaid suhtlusplatvorme. Mis puutub distantsõppesse, siis paljudel lastel jääb see tehnika taha – kas on internet aeglane või on perel väikese mahuga pakett ning see saab lihtsalt ruttu otsa, eriti kui peres on mitu koolis käivat last.
Kui lapsel puudub võimalus online’is õppida, siis oleme püüdnud teha nii, et ta kasutab võimalikult palju õpikuid ja töövihikuid ning saadab siis Messengeri mulle lahendatud ülesandest pildi. Mina siis teen parandused ja saadan pildi vastu. Vajadusel teeme ka koos lapse ja lapsevanemaga videokõnesid.
Mis puutub distantsõppesse, siis paljudel lastel jääb see tehnika taha – kas on internet aeglane või on perel väikese mahuga pakett ning see saab lihtsalt ruttu otsa, eriti kui peres on mitu koolis käivat last.
Õnne Kiviperk
Vohnja lasteaed-algkooli direktor
2. Kogu koolipere jaoks on distantsõpe esialgu uus ja huvitav, õhinat on palju. Need, kes on igapäevaselt koolis murelapsed, on murelapsed ka distantsõppel. Ja kes on muidu usinad, on usinad ka nüüd ja tahavad ülesandeid juurde. Üks tüdruk saatis mulle pühapäeva hommikul oma tööd ja temale ma küll vastasin, et puhka nüüd ometi. Aga on ka neid, kelle vanemaga tuleb ühendust võtta, et ta vaataks, et laps ikka õpiks.
Meie kui väikese algkooli jaoks ei ole distantsõpe keeruline, saame hakkama – meil on vaid kümme õpilast koolis kokku. Kiidan kõiki õpetajaid, kes uue olukorraga kenasti toime tulevad.
Eva-Liina Pruler, Rakvere Waldorfi kooli 9. klassi õpetaja, kolme lapse ema
1. Väga peab planeerima, et tööpäev ja kodupäev mõlemad ära mahuks. Vajan kindlasti tundi-paari, et valmistada ette järgmise päeva ülesanded 9. klassile bioloogias ja matemaatikas. Hommikul olen juures, kui kaks väiksemat last teevad oma ülesandeid: annan õpetajate saadetud ülesanded kätte, seletan ja aitan, hoian korda, rahustan kraaklejaid. Hiljem aitan
suuremat koolilast, kui tal on oma töödega abi vaja. Kolm korda päevas teeme süüa, vahepeal püüame hoida korda ja puhtust, harjutame pille, jalutame koera ja söödame kanu. Kui on kena ilm, teeme mõne töö aias või mängime lastega palli, sest ka trenn tahab tegemist.
Paar korda päevas ja korra õhtul võtan aega, et vaadata, kas mu õpilastel on tekkinud küsimusi. Siis vastan neile, saadan vihjeid, kui vaja, et ülesannetes ummikutest edasi saada. Annan uued ülesanded.
2. Mulle kindlasti meeldib olla õpetaja rohkem klassis kui postkastis. Oma lastega saab muidugi rohkem koos olla, aga õpetaja töö mõttes tunnen ennast justkui kätest kinni seotuna. Inimlik kontakt on puudu, ometi just selle kaudu õpetaja töötab. Väiksemate laste puhul delegeerime suure osa õpetamise tööst praegu koju. Suuremate õpilaste puhul arendame oluliselt iseõppimise oskusi. Õnneks on see ka suur väärtus.
Olen küsinud, kuidas õpilastel kodus õppimine läheb. Paistab, et läheb hästi: kavandavad ise oma päeva, töötavad rahulikult, esitavad oma töid küllaltki plaanipäraselt, küsivad ise abi, kui seda vajavad. Kellel on muidu olnud raske oma töid õigeks ajaks esitada, sellel on ka praegu raskem.