Eraklik punarind naaseb rändelt üksinda
/nginx/o/2018/01/15/7486575t1h8b26.jpg)
27. märts 2020, 00:00
/nginx/o/2020/03/26/13027876t1h2778.jpg)
Päike venitab kulusele pinnale langevaid puuvarje aina pikemaks ning sookurgede, põldlõokeste või suisa õhtune metskurvitsate hääl muutub aina igapäevasemaks. Varsti ei pruugigi enam linnulaulude virvarris orienteeruda. Võrreldes sügisese suleliste lahkumisega, mis väikelindudel on võrdlemisi hääletu ja ärasaatjale kurb, toovad kevadised saabujad metsadesse ja aedadesse rohkelt laulu ja tekitavad sooja tunde. Justkui naaseks koju kauaoodatud pereliikmed. Eriti ootan ma punarinda, kes risu ja põõsaid häältega kaunistaks.
Üksikuid punakurgukesi märkab talvelgi suuremates asulates toidumajade ümber, kuid suurem osa neid rästaslasi veedab talvekuud lõunas. Esimene laine punarindu kipub end sisse seadma rannikule ja seejärel hajuvad nad üle kogu maa.
Punarind on eraklik suleline, olgu selle tõestus seegi, et rändelt saabub ta tagasi üksinda, erinevalt paljudest teistest sulelistest. Punarinnahärra hõivab meelepärase territooriumi ja kaitseb seda väga agressiivselt, vahel unustades, et emaslinde tuleb ikkagi meelitada, mitte minema ajada. Ühel hetkel tuleb isastele siiski mõistus pähe ja nad panevad emastega leivad ühte kappi.
Kui märtsi lõpus kuuleb punarinnalaulu veel hajuti, on aprillis see võserikes üks domineeri- vamaid palu. Lauldes unustavad roostepunase kurgualuse ja rinnaesisega vanalinnud varjatud eluviisi. Nii lendab punarind laulma mõnele veidi kõrgemale ja avatumale kohale, et ikka keegi tema häält kuuleks. Pesitsusajal ja eriti selle eel on punarind väga intensiivne laulja, kusjuures kõrgpunkt on esimestel minutitel pärast päikesetõusu ja -loojangut. See on laul, mis minusuguse metsas toimetaja hommikuti päriselt üles äratab. See paneb kuulama ja õhtul on see üks väheseid laule.
Punarinna kuulamiseks tuleb end kännule istuma seada või najatuda seljaga mõnele valkjale kasetüvele. Muidugi vaikselt, sest niipea, kui inimene punarinnale liialt silma jääb, suleb ta noka ja asub kahejalgset okste varjus piirama ning võib viimast saata kogu teekonna.
Ta on üks neid värvulisi, kes sageli on suutnud mu kannatuse proovile panna. Silmapaistvast välimusest hoolimata jääb see lind sageli märkamatuks, kuna elutseb ja tegutseb hea meelega pigem läbipääsmatutes kuusetihnikutes ja tihedates oksarägastikes. Isegi kui mul on teda õnnestunud risus silmata, on ta teadlik sellest, et mina ei suuda talle tihnikusse järgneda ja nõnda asub ta piltniku narrima. Kuid nii nagu ikka käitub iga isend erisuguselt. Nõnda võib kevadel põllulappi kaevates mõni punarind suisa labida järel keksida, järjepanu putukaid ja vihmausse haugates.
Kuigi mõni punarind võib inimestega pisut harjuda, on nad pesitsusajal alati äärmiselt valvsad.
Pesa ehitab punarind maapinna lähedale: kas mõne puu juurte vahele, tormimurru alla või sageli pinnasesüvendisse mõne suurema mätta varjus. Aedades pesitsevad linnud võivad pesaehituse ette võtta näiteks puuriidas ja pole harvad juhud, kui nende naabrid on samas riidas linavästrikud ja hall-kärbsenäpid.
Pesa on küll suur ja üsna korralikult punutud, kuid vanemad varjavad seda kiivalt. Kui mõni muu lind või inimene peakski pesa lähedale sattuma, üritavad hoolsad vanemad häirija tähelepanu endale tõmmata ega tiku pesa juurde enne, kui oht on juba päris kaugel.
Nii nagu rasvatihased, suitsupääsukesed ja musträstad kasvatavad ka punarinnad soodsal aastal üles mitu kurna. Hästi saladuses hoitud pesas kasvavad punarinnapojad peale koorumist pea kaks nädalat ja seejärel on nad vanemate hoole all omakorda veel kaks nädalat, sest pesa hüljates ei oska nad veel üldse lennata. Sel perioodil on pojad eriti haavatavad ja vanemadki ärevil. Iga ohu eest katsuvad nad hoiatada poegi sama häälitsusega, millega inimlastegi ema võsukesi vaikusele manitseb: “Tsss!”. Iseseisvudes hakkavad väikesed uudishimulikud linnud metsades ringi uitama ja elutarkusi omandama, küllap inimtegevustki jälgima.
Punarind ehk Erithacus rubecula
- Sugukond: rästaslased
- Suurus: mass 16–18 g, kehapikkus 14–16 cm. Rasvatihase suurune.
- Levik: kõikjal Eestis. Enim armastab tiheda alusvõsaga metsi, kuid liigub ka parkides, kalmistutel ja isegi koduaedades.
- Arvukus: 500 000 – 800 000 paari
- Rahvapärased nimetused: punakurguke, risulind