Pühapäevapiltnik püüab linnade ainukordset võlu

Tapa linn kogu oma võimsuses. Foto: Nele Inglist

Nele Inglist on ajaloolane. Pühapäevapiltnik, kes oma kolamislembuses ja kollaažiarmastuses on mängu võtnud ka Rakvere ja Tapa majad.

Kauni nimega naine pildistas esiti üles oma lapsepõlvelinnaku Lasnamäe lõputuid trellitatud rõdusid. Suures plaanis olid need fotodel nõnda mõjusad, et tasahilju sündis idee. “Mis oleks, kui eri paikade ehitised kirevaks kompotiks vormida?” rääkis Nele Inglist tekkinud mõttest. Talle tundus, et on nii, et jalutame mööda tänavaid ja linnu, kuid ühe paiga hooneid korraga ju ei näe. “Seda tehislikult korraldada tundus visuaalselt atraktiivne,” lausus Inglist.

Mõeldud – tehtud.

Uitajast pühapäevapiltnik juhindub tundest, et “äkki läheks täna sinna”. Paika, mida fotole püüda, sõidab ta üksinda. Loomulikult ühissõidukiga. “Oluline on ka ilm. Taevas peab olema pilves, sest muidu tekivad hoonetele varjud ja see rikub pildi üldmulje ära. Muud ma eriti ette ei valmista, nii ongi põnevam,” sõnas Inglist.

Niimoodi ta püüabki pildile majad, uksed. Erialast lähtuvalt paelub teda loomulikult ajalooline taust – tore oleks, kui kompositsioon hakkaks peegeldama paigale iseloomulikku arhitektuurikeelt, et pildist oleks näha linnale omane hoonetüüp või hoopis midagi muud põnevat.

Rakvere linna majade ustest sündis selline kollaaž. Foto: Nele Inglist

“Võib ka juhtuda, et mõne linna pildistamisest tekib mitu kollaaži eri piirkondadest. Rakverest võiks kindlasti millalgi teha ka sellise üldisema hoonete kompoti,” viskas Inglist mõtte õhku.

Mulle Rakvere aura väga meeldib.

Nele Inglist

ajaloolasest pühapäevapiltnik

Talle meeldib, kui kollaažis on värve ja erinäolisi hooneid. Need võiks olla mitmesuguses seisukorras. Rakverest rääkides nimetas ta eelkõige võluvaid puumaju. Pikema pilguga vaatab ta vanalinnas Pika tänava maju, erilist aurat näeb ta ka Karja ja Koidula tänava iludustel. “Mulle näis, et siinsed puumajad on toredalt erivärvilised ja üha enam hoolsasti korrastatud,” ütles ta.

Roheline ja parkidesse uppuv linn on täis põnevust. Ühelt poolt äge linnus, sellealune vanalinn ja teatri piirkond. Ja vastukaaluks Keskväljaku ümber olev saginat täis keskpunkt, samuti igal pool väikesed eramajade saarekesed. “Mulle Rakvere aura väga meeldib,” tunnistas Nele Inglist.

Kreisilinna majad said aga sellisele kirjule pildile. Foto: Nele Inglist

Lemmikut paika on tema sõnutsi raske nimetada, ometi meenus talle üks tore beež-pruun puumaja, mis piilub Koidula tänava lõpus kahe hruštšovka vahelt. “Sellised kontrastsed vaated jäävad meelde ja teevad tuju heaks,” lausus Inglist.

Pühapäevapildistajat rõõmustab alati inimeste tagasiside, tema hinge soojendab see, kui leitakse pildilt üles elukoht või lapsepõlvekodu. “Tavaliselt on ka naljaga ja mõnikord vist ka mitte naljaga küsitud, kus küll selline linn asub, kus need majad nõnda üksteise otsa on ehitatud,” kõneles Inglist. Temalt on ka küsitud, kas tõesti on Rakvere nii värviline. “Siit tulebki kollaaži võlu – näha mingit ülevaadet tervikust. Muidugi on äge ja värviline linn,” kiitis Inglist.

Rakvere, arvas ta, võib tema kunsti veel sattuda, sest tal on küpsemas plaan – omas tempos võtta üles kõik Eesti 47 linna. Ja äge oleks, kui kollaažid annaks edasi paikade omapäraseid mustreid, mis muidu jäävad nähtamatuks.

NAGU... eluvesi

Rakvere linnaarhitekt Angeelika Pärna:

Need kollaažid on kui eluvesi, mis aitab hingata ja värvi ellu tuua. Ühtepidi on nagu tegemist kontsentratsiooniga ning kontekstist välja kiskumisega.

Arhitektuuri puhul on ju väga oluline kontekst ehk siis keskkond, kus hooned paiknevad, elemendid nende ümber. Sellisel kokku tõstmisel on aga oma võlu – elemendid rebitakse välja oma tegelikust miljööst ja teistega koos hakkavad need tööle täiesti uues võtmes.

Paned tähele elemente, mida niisama ei märka. Mängima hakkavad proportsioon ja hooneosade jaotus. Ning igapäevane tunne, et elu on nii hall, ei leia enam kinnitust. Mulle meenutab see natukene tuntud maalikunstnik Marc Chagalli töid. Tema tahuline ja värviküllane käsitlus jättis ruumi ka fantaasiale. Koos kõlavad tasapinnalised elemendid lõid omavahel suhestudes hoopis ruumilise sügavuse.

Rakvere linnast rääkides on ju tegemist väga inimmõõtmelise keskkonnaga. Kõik on käe ja jala juures ning hooned oma mõõtmetelt haaratavad. Eriti muidugi kõnetavad mind linna vanemad kihistused nii vanalinna kui ka miljööalade näol. Kui kollaažidest rääkida, siis Rakverele on iseloomulik elegantne lihtsus ning vaoshoitud väärikus. Uks kui iga maja visiitkaart on lahendatud veidi julgemalt.

Mulle meeldib, et Nele on parimate palade vahele lükkinud ka kulunud ja argiseid ning ajahambast räsitud elemente. Ning neidki, mis on leidnud asenduse mitte nii väärika kehandiga. See eri korrashoiutasemetega hoonete kõrvutamine annab midagi inimlikku ja mõtlema panevat.

... rännak mägisesse reisikohta

Fotograaf Meelis Meilbaum:

Kui ma esimest korda kollaaži nägin, siis see kohe kõnetas. Alguses ei saanudki aru, et tegemist on Rakverega. Hea idee.

Ukse teema nii palju ei kõnetanud, kunagi on midagi sellist tehtud ka Virumaa Teatajas ja sellepärast vau-efekti ei tekkinud.

Aga katused ja fassaadid – kohe rändasin mõnda mägisemasse reisikohta. Need tõmbasid väga tähelepanu.

... oma armsasse koju

Tapalasest lasteaiaõpetaja Kairi Kroon:

Kui ma linnade kollaaži kiiruga oma nuti-vutikeskkonnas vaatasin, siis mõtlesin, et oi kui kena värvide virvarr. Mõtlesin, et pole Rakveres ringi liikudes nii palju värskeid värve koos ühes kimbus näinudki ja vaat, kuidas on osatud pilt kokku sättida.

Kuid sekundi murdosa jooksul avastasin, et midagi on valesti. Rakvere majade pildil on minu kortermaja Tapal. No see, kus ma praegu elan. Mingi psühholoogiline nägemus tagantjärele nostalgitsedes, et oma armsa kodu tunned pimesi ka ära.

Vaatasin lähemalt ja leidsin väga mitu Tapalt pärit hoonet. Erilisena märkamisvinklist tooksin välja selle, et märgatud on elus olevaid – korda tehtud – vanu hooneid, aga on ka neid, millel aknad laudadega kinni löödud.

Minule meeldib muuseas, et märgatud on Tapa keskväljakul olevat vana, väga õnnetus seisus raamatukaupluse hoonet.

Oluline on muidugi Tapa sümbol rongijaam ja sinna juurde kuuluv vana veetorn. Samuti vallavalitsuse maja, mahajäetud pisikene pargiputka, kuhu koolis käies sai vahetundidel saiakeste järele joosta. Muide, pilti alt üles vaadates on märgata, et uuemate, peaaegu ühte värvi, kividest majakarpide peal ilutsevad kirevavärvilised eri ajastutest majad. Väga vahva.