Kolumn: ma armastan moslemit
Mu paljud sõbrad on kristlased. Damaskuses elas neid palju. Damaskuse vanalinn Babtuma (bab on uks ja tuma on kristlane) on jõulude ajal täis rõõmsaid inimesi, jalutatakse peredega, rahva seas käivad ringi jõuluvanad, kõik on rõõmsad, kõik soovivad häid pühi.
Mina jalutasin seal koos sõpradega. Igal pool on kohvikud, restoranid, muusika. Babtumas jalutasid tänaval jõuluvanad, nad jagasid lastele kommi. Kõik on rõõmsalt koos, kristlased ja moslemid. Pühadeks on lastel alati uued riided, moslemitel ramadaani ajal, kristlastel jõuludeks. See on lastele suur rõõmupüha, nad saavad kõikidelt kingituseks raha. Mu sõbral on üks laps, teisel on neli last ja kolmandal kolm last – kokku kaheksa last ja kõik täiskasvanud annavad kõikidele lastele, ka mina andsin kaheksale lapsele, kui läksime koos vanalinna jalutama.
Jõuluvana toob kingitusi ainult lastele. Lapsed laulavad talle ja vastavad naljakatele küsimustele, need on lihtsad ja lõbusad. Täiskasvanud ei saa jõuluvanalt kingitusi, see on laste suur pidu. Jõuluvana on nagu igal pool: punane mantel, pikk valge habe ja kingituste nimekiri. Päkapikk Süürias ei ela, ainul jõuluvana – tema nimi on Papa Noel.
Kui olin Kreekas, elasime seal oma perega koos suures koolimajas kaheksa kuud. Olin vabatahtlik kokk, tegin suures sööklas süüa ja valvasin koolimaja. Meile tulid appi Hispaania vabatahtlikud, kes käisid algul küsimas, mida vaja on: riideid, jalatseid, toitu jm. Nädalavahetusel tulid kreeklased ja tõid meile oma sööki, mina tegin köögis ikka araabia sööki.
Enne istusime sõbra pool ja sõime koos. Tema ema ja naine tegid pühadelaua: seal olid magustoidud, vein, pähklid. Eestis on piparkoogid, Süürias on ka – aga ilma piprata valged ja pruunid küpsised, mida vanaemad oskavad kõige paremini teha. Alguses istusime lauas, pärast läksime vanalinna jalutama – Babtumasse.
Egiptuses. Meie naabrid olid kristlased, nende ema tõi meie pere lastele alati jõulude ajal maiustusi, nagu meie viisime neile ramadaani ajal.
Jõuluõhtul kutsuti meid naabriperesse. Kogu maja oli ilus, kaunistused, värvilised tuled, kuusepuu (mitte päris puu, vaid plastkuusk).
Mul olid uued riided. Kui sinna tuli kirikuõpetaja, siis kõik teretasid teda kummardades ja kristlased suudlesid tal kätt, mina ei suudelnud. Naabrid olid väga usklikud, nad käisid igal aastal Kristusega seotud kohtades: Petlemmas ja mujal.
Algul preester rääkis, tal oli nii unine hääl, et mul tuli uni peale. See jutt võis umbes tund aega kesta. Äkki esitas preester lastele küsimusi: kes vastas õigesti, sai temalt šokolaadi. Siis oli uni otsas! Peale seda jõulujuttu istusime lauda, aukohal laua otsas istus preester, tema kõrval peremees ja perenaine, edasi juba lapsed ja külalised. Ema kodus hoiatas, et ma külas ei sööks – seal võib laual olla sealiha. Õnneks oli laual ka lambaliha, nii et minu kõht tühjaks ei jäänud.