Sisukord
Laupäev
Postimees

Eesti musikaalseim küünetehnik armastab džässi

10 min lugemist
Eesti musikaalseim küünetehnik armastab džässi. FOTO: 2 X Erakogu, Shutterstock, Montaaž

Elus peab olema julgust võtta ette muutusi ja mitte teha ilmet, nagu oleks kõik kõige paremas korras, ning astuda tuima näoga edasi mööda tuttavat ja näiliselt turvalist rada. Julgus otsustada, astuda vastu uutele väljakutsetele ja seejuures mitte midagi kahetseda ¬ kõik see iseloomustab Taimi Alaveret.

Kaua muusikuna tegutsenud, eelkõige ansamblist New Murphy Band tuntud Taimi Alavere võttis ühel päeval neliteist aastat tagasi kätte ning siirdus ilumaailma. Roelast pärit naine ei jätnud laulmist küünetehniku ameti kõrvalt küll kohe sinnapaika, kuid tegi seda hetkel, mil tundis, et on kahte isandat teenides totaalselt läbi põlenud.

Tutvus uue valdkonnaga sai Taimil teoks tänu lauljast sõbrannale, kes oli teinud endale kunstküüned. “Ta oli ise tohutus vaimustuses ja tuli neid näitama. Mulle tundus, et midagi nii koledat lihtsalt ei ole olemas, ja loomulikult seda talle ka ütlesin. Soovitasin minna ja need kohe ära võtta,” meenutab Taimi küünešokki. Pisut mõtisklenud, leidis ta, et asja on võimalik palju ilusamini teha, ning võttis selle ise põhjalikult käsile.

Taimi Alavere. FOTO: New Murphy Band

Et samasse ajajärku sattusid Taimi eraelus kurvad sündmused, leidis ta, et vajab lisaks bändile mingit täiesti oma tegevust. “Ma ei ole seda tüüpi inimene, kes helistab sõbrannale ja räägib mingist jamast päevade kaupa. Vastupidi, ma ei räägi üldse kellegagi, vaid hakkan tegutsema – kodu koristama või tegema asju, millega oleks olnud ammu vaja tegeleda. Minu peal see töötab,” räägib Taimi. “Bändikaaslased olid mulle nagu vennad, aga siis ühel hetkel hakkasid nad mulle närvidele käima. Täna ostaksin pileti ja kuulaksin nende nõmedaid nalju viis tundi. Olime kakskümmend aastat kütnud ühtesid ja samu lugusid ja mitte ainsatki juurde õppinud. Hakkasin poistele pinda käima, et õpime näiteks kaks uut lugu, oleks põnev. Aga ega nad väga ei võtnud vedu. Ütlesid, et miks proovida, sest asjad toimivad niigi väga hästi. Neil oli õigus, sest asjad toimisidki väga hästi.”

Ent ühel hetkel Taimi kannatus katkes ja ta tõmbas viie minutiga kogu muusikategemisele joone alla, saates ühe e-kirja ja võttes ühe telefonikõne. “Ütlesin, et kõik mängud, mis on kirjas, teen veel ära, aga mitte ühegi uut,” kõneleb ta. “See ei olnud üldse raske, aga tunnistan, et igatsesin hiljem kõvasti nende seltskonda ja lolle nalju. Nii et esimesed paar aastat oli paras piin. Samas ei ole mul mitte ühtegi korda selle otsuse järel tekkinud tahtmist laulda või esineda.”

Paar kuud väldanud ülipõhjaliku ja intensiivse küünetehniku koolituse järel töötas Taimi lühikest aega ühes pealinna salongis. Järgmisel hetkel tundis üksiku hundina tegutseda armastav naine, et aeg on hakata omaette toimetama. Nii läkski. “Õppima minnes tabas mind alguses šokk. Läksin kursusele väga üleoleva suhtumisega, mõeldes, et mis seal ikka: võtan küüneviili ja teeme inimesele normaalsed küüned. Korraga tekkis aga mingi desoainete, kaitsevahendite, tuhandete vidinate ja keemiliste reaktsioonide, materjalide tunnetuse, käe- ja kehahoidude maailm. Mõtlesin – mis asja?” meenutab ta esimesi samme tundmatuses. “Olin poolest päevast surnud. Mäletan, et kuulsin nagu läbi udu mingeid hääli, aga aju oli nii väsinud ja lihtsalt ei suutnud enam infot vastu võtta. See oli alles esimene päev. Sõitsin taksoga koju ja nutsin, sest arvasin, et rohkem ma sinna ei lähe. Aga tuli uus päev ja võtsin ennast kokku, sest olin lubanud. Hakkasin asjadest vaikselt aru saama ning järgnev, mis hakkas kõige tulemusena sündima, oli minu jaoks hullult põnev.”

Taimi räägib, et kui praegu kulub tal kliendile küünte tegemiseks poolteist tundi või vähem, siis ametit õppides läks “käkerdise” peale koos väikeste pausidega kaheksa-üheksa tundi. “Ma olin enda suhtes nii kriitiline, et ei julgenud koolituse lõppedes eksamit teha, kuigi kõigil teistel oli ammu diplom taskus. Hakkasin hoopis käima vabatahtlikult koolitaja töö juures harjutamas, kuni ta lõpuks tüdines ja ütles, et eksam jääb ära, sest olen selle ammu sooritanud, ning kutsus mind hoopis enda salongi tööle,” kõneleb ta.

Olime kakskümmend aastat kütnud ühtesid ja samu lugusid ja mitte ainsatki juurde õppinud. Hakkasin poistele pinda käima, et õpime näiteks kaks uut lugu, oleks põnev.

Totaalset kannapööret ja suundumist muusikamaailmast ilumaailma pole Taimi kunagi kahetsenud. Vastupidi – tegemist on valdkonnaga, kus toimetades ta tunneb, et teeb täpselt seda, mis teda köidab ning mida ta armastab.

Ent ka muusikukarjäärile vaatab Taimi sooja tundega tagasi. “Tänu muusikale olen ma saanud palju reisida põnevatesse kohtadesse. Muusika tegemine orkestriga, mida olen õnneks saanud palju teha, on suur privileeg,” räägib ta. Iseloomustades kunagist põnevat muusikuelu kasutab Taimi briti rokkari Mick Jaggeri öeldut: “Kas te arvate, et mulle meeldib seda kuradi “(I Can’t Get No) Satisfactionit” kogu aeg laulda? Ei meeldi! Ilgelt rõve on! Aga see on jube hea töökoht.”

Sama kehtib Taimi ütlusel kõikide bändide kohta, mis on end tõestanud, nende seas pea kolmkümmend aastat tegutsenud kodumaine New Murphy Band. “Bändi liikmed teavad täpselt üksteist ja seda, kuidas kõlavad. Kõik seaded on neil pealuu sees,” kirjeldab ta kunagisi kaaslasi, kelle ees on täna solistina Airi Allvee. Sama naine, kes keelitas Taimit kunagi astuma Georg Otsa nimelisse Tallinna muusikakooli.

“Nii kaua, kui mul polnud alternatiivi, ei tundnud ma muusikategemisest mingisugust tüdimust. Tänagi, mil olen kõikide oma valikutega väga rahul, vastan küsimusele, mis on maailmas kõige lahedam, et bänditegu. See ongi kõige lahedam asi ja olen üliõnnelik, et sain seda teha,” kõneleb Taimi. Ta lisab, et elu jooksul ei jõua paratamatult kõike teha. “Tihti me ei teagi, mis meile võib meeldida, sest võibolla lihtsalt ei satu kunagi vastavasse olukorda.”

Endiselt muusikult tema praeguse töö kohta küünetehnikuna uurides tekib küsimus, kui palju on tema klientide seas muusikuid. “Mul ei ole neid, sest muusikutel ei saa olla kunstküüsi,” kõlab Taimi konkreetne vastus. Ainsa erandi moodustavad aga lauljad. “Enamikul muusikutel kunstküüsi ei ole, sest see segab pillimängu ja tunnetust, aga lauljad saavad seda endale lubada. Minul on täpselt kaks lauljast klienti – [Kaire] Vilgats ja Dagmar [Oja]. Rohkem mitte.”

Kahe nimetatud sõbranna puhul üritab Taimi küünehooldusprotseduuri tavapärasest pisut pikemaks venitada. “Kuigi mulle meeldib kuulata, klientidega suurt aega jutustamiseks ei ole. Neile kahele pühendan rohkem aega, et jääks mahti ka juttu rääkida ning kõmu jõuaks minuni. Nad osalevad nii paljudes projektides ja seda on huvitav kuulata,” räägib ta humoorikalt harukordsest erandist. “Olen seetõttu toimuvaga enam-vähem kursis. Peaasjalikult muidugi nende asjadega, mis mulle huvi pakuvad.”

Läksin kursusele väga üleoleva suhtumisega, mõeldes, et mis seal ikka: võtan küüneviili ja teeme inimesele normaalsed küüned.

Taimi tunnistab, et kuigi Eestis on väga häid poplauljaid, teda tänapäevane popmuusika enamasti ei vaimusta. “Muusikute seas levib arvamus, et kui sa suudad laulda svingi ja džässmuusikat, siis suudad kõike. Tegelikult pole see nii. Väidan pigem vastupidist: kui oled tugev poplaulja, siis võib sul õnnestuda väga veenvalt esitada ka mõnda džässilugu. Seda on tõestanud Mikk Targo projekt “Estonian Evergreens”, millega ta siiani tegeleb,” kõneleb Taimi, kelle lemmikmuusikastiilid on džäss, bluus, funk ja soul. “Targo tuli sellega paar aastat tagasi välja, kui viis meie parimate evergeen heliloojate, nagu Uno Naissoo ja Evald Vain, laulud maailma. Ta tahtis näha, mis juhtub selle muusikaga siis, kui seda hakkavad arranžeerima ja sellele sõnu kirjutama inimesed, kes absoluutselt ei tea, millisest kontekstist on need lood tulnud. Lauljateks võttis ta kohalikud, meie tänapäeva parimad artistid: Karl-Erik Taukari, Ott Leplandi, Koit Toome, ja kes iganes seal veel olid. See tase ongi selline, et need lood on tehtud džässmuusikaks.”

Ainus raadiojaam, mida Taimi kuulab ja mis tal töö juures taustaks mängib, on Raadio Tallinn. Selles vaid pealinnas kuuldavas raadiojaamas kõlab üksnes maailmamuusika, mitte mainstream, mis kõikjal rõkkab. “Raadio Tallinnas mängitakse tihti “Estonian Evergreens” salvestuste inglis- ning ka eestikeelseid variante, ja mitte kunagi ei tunne inimesed ära, kui näiteks laulab Ott Lepland,” räägib Taimi. “Häälekõla, kontseptsioon ja touch (inglise k puudutus) on absoluutselt teistsugused. See tõestab, et hea poplaulja suudab veenvalt esitada samuti sving- või džässmuusikat.”

See, et hea džäss- ja svingmuusika pole laiadele massidele, on Taimi sõnul paraku samamoodi kõikjal maailmas, mitte ainult meil. “Võidavad džässmuusikud, kes elavad suurriikides, näiteks Venemaal või USA-s. Viimane on hoopis teine teema, sest seal on absoluutselt erinev muusikakultuur, kuigi ka USA-s on džäss samamoodi nišimuusika nagu meil. Vahe on lihtsalt mastaapides – kas kontserdile on võimalik koguda tuhat või kümme tuhat kuulajat. Suuremas ühiskonnas jätkub publikut kõigile, meil on asi keerulisem,” kõneleb ta.

Lisaks mainitud muusikastiilidele ning nende sellistele traditsioonilistele ja tema sõnul lihtsakoelistele esindajatele nagu Ella Fitzgerald, Louis Armstrong ja Willie Nelson leidub Taimi lemmikute hulgas teiste stiilide esindajaid alates AC/DC-st, Quincy Jonesist, Stevie Wonderist ja lõpetades Elton Johni ning Billy Joeliga. Niisiis on tegemist vana kooli korüfeedega.

Halba ei kosta Taimi ka kodumaiste artistide kohta, kelle puhul sõltub kõik suurel määral esitusest. “Minu jaoks on süldimuusika see, mis on halvasti esitatud. Pole vahet, mis žanr see on, sest kui ta on halvasti esitatud, siis ongi sült. Kõik võibolla naeravad, kui lauldakse “Valgeid roose”, aga see lugu on pärit Ameerikast ja tegu on kantriballaadiga, mis on klassika ning tõeliselt kaunis laul,” kõneleb Taimi. “Tihtipeale visatakse nalja Anne Veski või Marju Läniku üle, kes ei ole saanud mitte mingit vokaalset koolitust, aga kellel mõlemal on repertuaaris vokaalselt niivõrd raskelt teostatavaid lugusid, et lisaks neile võime ühe käe sõrmedel üles lugeda lauljad, kes suudaks esitada samu lugusid sama veenvalt. Mina pean ka sellistest popstaaridest väga, väga lugu ega alahinda nende tegevust ega muusikat. Pigem ütlen selle kohta, et tee järele või maksa kinni.”

Viimase aja Eesti muusikutest või muusikapaladest rääkides tunnistab Taimi, et on väga hästi kursis noorte džässmuusikute tegemistega. “Palun väga, meil on siin Holger Marjamaa, kes täna sisuliselt elab Ameerikas ja mängib parimates džässiklubides maailma parimate džässmuusikutega ning on kõike seda absoluutselt väärt,” kõneleb naine. “Ärme unusta, et tänapäeval on pildile pääseda palju raskem kui Vene ajal. Piisas, kui käisid ühe korra ära “Reklaamiklubis”, laulsid seal õige laulu ja olidki staar valmis. Rohkem telekanaleid ju polnudki. Täna peab pingutama naba paigast, et üldse kuskil kellegi kõrvu jõuda ja jääda millegagi meelde.”

Nublu on andekas ja populaarne noor poiss, kellel on kuulajaskond. Las teeb oma asja, vähemalt ei käi poes vargil.

Taimi nendib, et džässmuusikute saatus pole saada tuntuks laiade masside hulgas, ent hea muusikalise maitsega inimesed pole samuti maamunalt kadunud.

Popmuusika kohta ammutab ta infot täpselt üks kord aastas, vaadates telerist Eesti Muusikaauhindade galat. “Ma olen täitsa üllatunud, sest tihti ei teagi, mis asjad on olemas ja mida kõike tehakse. Minule on see lihtsalt meelelahutussaade ja enamasti pole seal muusikaliselt üldse midagi huvitavat, aga meelelahutus on ka tore asi,” räägib Taimi.

Tunnustavaid sõnu teenib kunagiselt lauljalt räppar nublu. “Nublu on andekas ja populaarne noor poiss, kellel on kuulajaskond. Las teeb oma asja, vähemalt ei käi poes vargil. Nii et kõik on väga hästi. Tehku edasi ja jumal teab, kuhu ta ükskord jõuab,” sõnab ta ning märgib, et tegelikult paelus viimati tema tähelepanu hoopis üks teine tüüp, räpipundi 5miinust liige Pavel Botšarov.

”Für Oksana” tundus mulle päris äge lugu ja see vene kutt mulle meeldib. Nägin ka “Pealtnägijas” lõiku ja ta tundus nutikas poiss. Tema on küll väga sisukas tüüp. Loodan, et tal läheb hästi.”

Taimi lausub, et ehkki praegu on riigis tervikuna keerulised ajad, jääb ta tänu tublile panustamisele enda töösse ja tegevusse nii-öelda ellu. “Kuigi iluteenustele üritati praeguses situatsioonis tõmmata täielik kriips peale, siis nii ei läinud. Seda ei saa küll endiselt välistada, kuid loodan, et nii ei juhtugi,” kõneleb ta.

“Olgem ausad, ka poliitikud, kes neid otsuseid teevad, on üsna klanitud sellid. Sellisel juhul peavad nad hakkama käima oma juuksuri või küünetehniku juures kuskil kodukeldris ja viimased osutavad sel juhul teenust salaja. Andke andeks, aga selline asi ei ole okei.”

Loodetavasti praegu maailmas valitsev olukord õpetab meile midagi, loodab Taimi. “Ärge stressake. Tehke, mida teilt on palutud. Peske siis ka käsi, kui peaminister ei käsi, ja kui maskid taas vabamüüki tulevad, kandke neid ka edaspidi gripihooajal. Selleks need müügil ju ongi, nende kandmises pole midagi naeruväärset. Loodan, et inimesed on pärast selle kriisi lõppu palju teadlikumad ja eelarvamustevabamad. Viirused ei kao ju maailmast kuhugi. Kahjuks,” lisab ta.

Taimi Alavere ja New Murphy Band. FOTO: New Murphy Band

Gerli Padar, laulja

Gerli Padar. FOTO: Madis Sinivee

Tunnen Taimit juba ajast, mil olin pisikene tüdruk. Ta on väga imetlusväärne naine, kelle kohta võib kindlasti öelda daam suure algustähega: äärmiselt naiselik ja tasakaalukas.

Kindlasti on Taimi seda tüüpi inimene, kes enne kümme korda mõõdab ja siis võibolla lõikab. Samas on temas tõeliselt aus otsekohesus. Inimesed, kes on ta lähedal ja teda usaldavad ning keda tema usaldab, kogevad nagu mingisugust toorust – ta on hästi otsekohene. Saan teda sada protsenti usaldada ja tema tagasiside minu tegemistele on olnud alati väga oluline.

Ta ei kuulu kindlasti ninnunännutajate ega nõndanimetatud näotegijate hulka, kes selja taga räägivad hoopis teist juttu. Kas vastus, mis temalt tuleb, mulle meeldib või mitte, ei ole üldse selles mõttes oluline, sest tean, et nii ta lihtsalt arvab. Teistsugune arvamus asjade kohta on alati oluline ja arendav.

Olen väga palju tema nõuandeid ka kuulda võtnud. Mis seal salata, ta on üks mu parimaid sõbrannasid, kellele võin tõesti iga kell helistada. Kui ta ei soovi rääkida, siis ütlebki otse välja, et kuule, ma ei taha praegu rääkida. Olen õnnega koos, et mul on selline sõbranna.

Temas on ka äärmiselt arenenud diplomaadioskused, mida on palju rohkem kui näiteks minul. Ta oskab väga palju üllatada: kirjutab raamatuid ja teeb igasuguseid ägedaid asju. Tema kohta võib öelda, et vaga vesi, sügav põhi. Seda on tema kohta öelnud ka minu väga paljud meeskolleegid. Ta on mitmetahuline.

Muusikute seas, kes on meie ühised tuttavad, on ta alati olnud ihaldatud ja väga imetletud naine. Ta on väga sensuaalne. Temas on see tohutu miski, X-faktor, mis mõjub kõigile. See on kadestamisväärne ning seda ei õpi, see juba ongi olemas.

Mis on tema puhul oluline: ta planeerib tohutult oma aega ette. Kui läheb kuskile kontserdile või etendusele, siis võtab pool päeva või terve päeva, et viia ennast rahulikult sellesse sisse. Ta pole kindlasti see tüüp, kes võtaks etteteatamiseta külalisi vastu. No way, mitte mingil juhul! Samuti ei maksa loota, et ta tuleb samal õhtul kutse peale kohe kuskile välja – no net! Sellist asja lihtsalt ei eksisteeri.

Olen talt mitu korda küsinud, et kui tema juurde tulevad küüsi tegema sellised jutukad naised nagu mina ja muudkui räägivad, siis kuidas ta jaksab kuulata. Ta on öelnud, et selle jaoks on tal oma filtrid. Kindlasti on ta paljusid aidanud sellega, et lihtsalt kuulabki ära. See on osa tema tööst. Imetlusväärne on seegi, kui erudeeritud ta on. Ta loeb palju ja teab fakte ning on teatud teemadel veidi nagu elav entsüklopeedia. Hästi kihvt on, et oskab teistegi puhul neid asju hinnata. Ta pole ainult kritiseerija, vaid oskab ka kiita. Kui on põhjust, siis ta teeb seda, ja põhjalikult. Ja tal on väga hea huumorisoon. Minu ja kõikide lähikondsete käibefraaside hulka on tulnud näiteks lause “Aga pole midagi, mängi kohviuba”. Mille peale ei jäägi muud üle kui mängida kohviuba. Ma arvan, et keegi ei teagi, et see lause on temalt tulnud.

Seotud lood
27.03.2020 31.03.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto