Kodumaist toitu vajame nii kriisis kui ka pärast seda

Kevadised põllutööd. Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Aasta põllumeeste pöördumine Eesti vabariigi presidendi, riigikogu, valitsuse ja avalikkuse poole

Tänavune kevad tuleb teisiti. Maailma räsib koroonaviirus, mis paneb kõik protsessid teisiti kulgema. Sellest hoolimata tahavad kõik iga päev süüa, et keerulises olukorras toime tulla ja tegutseda. Kodumaist toitu on võimalik tarvitada aga tänu meie oma toidutootjatele põllumeestele.

Eelmised kriisid on viinud meid nii mõneski sektoris olukorda, et me ei suuda ennast enam ise ära toita. 2014. aastal Eestisse jõudnud sigade Aafrika katk röövis meilt paari aastaga üle veerandi kodumaisest sealihatootmisest. Teiste riikide põllumeestest sõltume suurel määral ka poelettidelt linnuliha või puu- ja köögivilja valides. Viimane piimaturukriis räsis tugevasti ka riigi jaoks olulist ekspordisektorit piimandust – paljud lehmalaudad jäid tühjaks ning üle kümnendiku maailma tippu kuuluvast Eesti piimakarjast reisis jäädavalt lihatööstusesse või välismaale. Peame suutma möödunud kriisidest õppida, kuigi praegune olukord on uus ja niisugune kogemus sisuliselt puudub.

Kevad on käes ja nüüd tuleb kündma, külvama ja istutama hakata, et sügisel oleks saaki korjata. Põllud ei saa jääda harimata ega loomad hooldamata. Selleks on vaja, et jätkuks nii erialaoskustega spetsialiste kui ka lihtsama töö tegijaid, kes tahavad ja suudavad seda tööd teha. Kriitilise tähtsusega on põllumajanduses ennekõike oskustöölised, kes oskavad moodsa tehnika ja loomadega ümber käia. Põllumeestel pole valikut, viirusest hoolimata tuleb ka sellel kevadel minna põllule, et külvata seeme, toota toitu inimestele ja sööta loomadele.

“Põllumehed tunnevad ja kannavad vastutust Eesti maapiirkondade elujõulisuse hoidmise, maa ja mullaviljakuse säilimise, sektoris tegutsevate inimeste ning eestimaalaste toidulaua katmise eest nii tavaoludes kui ka kriisi tingimustes.”

Põllumajanduses ja toidutootmises töötab paraku juba aastaid üsna palju välismaalt pärit töötajaid, sest omamaiseid napib. Töötajaid tuleb Eestisse nii lähematest kui ka kaugematest riikidest. Palju tööd teevad ära Ukrainast pärit inimesed. Kolmandatest riikidest pärit töötajad saavad siia jääda aga vaid tähtajaliselt ja selleks on vajalik tööluba. Viiruse levik on pannud kinni nii riigipiirid kui ka peatanud lubade menetluse, mis on viinud põllumajandustootmise jätkamise paljudes ettevõtetes kriitilisse punkti.

Loodus ei oota viiruse taandumist ega piiride avamist, kevad tuleb ikka omal ajal ja tööd peavad saama tehtud õigel ajal, vastasel korral pole põhjust saaki oodata. See ongi toidutootmise kõige suurem eripära, mis eristab taime- ja loomakasvatust IT-firma või saapavabriku tööst.

Põllumajandussaaduste ja toidu tootmine kuulub Eesti olulisemate strateegiliste majandussektorite hulka. Selleks et põllumajandustootmine jätkuks, peab valitsus tegema jooksvalt olulisi ja vajalikke otsuseid, et toidutootjatel oleks tulevikku vaadates kindlustunne ja lühemas vaates võimalus oma tegevust jätkata. Toetame põllumeeste esindusorganisatsioonide hiljutisi nõudmisi, et põllumajandus- ja toidusektor vajavad välistööjõukriisi leevendamiseks kiireid otsuseid, mis kindlustavad riigi toidujulgeoleku ja ühe olulisima majandussektori toimimise ka COVID-19 pandeemia oludes.

“Kindlustunde suudame tagada vaid siis, kui toiduainetega isevarustatuse tase ja sellest lähtuv toidujulgeolek ei ole vaid sõnapaar, mida sobilikul hetkel kasutada, vaid sellega kaasnevad ikka ka reaalsed tegevused nende tagamiseks,” rõhutas aiandustootjast aasta põllumees Raivo Külasepp.

"Loodus ei oota viiruse taandumist ega piiride avamist, kevad tuleb ikka omal ajal ja tööd peavad saama tehtud õigel ajal, vastasel korral pole põhjust saaki oodata."

“Kõik põllumajandustootjad on oma missiooni ja põhitegevuse kõrval ka maksumaksjad, kelle abil tegutsevat riiki ja avalikku sektorit ülal peetakse. Kui nende tegevus tööjõu puudusel või mõnel muul põhjusel vähenema või sootuks peatuma peaks, vähenevad või kaovad ka maksulaekumised,” jätkas Külasepp.

Just kindlustunde puudumine on väga suur riskitegur. Kuidas käituda siis, kui viirus jõuab tootmisse või farmi? Töötajad on ju spetsialistid ja neid ei saa kahjuks asendada iga vabatahtlik tänavalt. Mõistagi oleme tänulikud kõikidele inimestele, kes põllumeestele kaasa elavad ja oma abi on pakkunud, kuid peame endale aru andma, et tuhandete töökäte üle öö asendamine pole lihtsalt võimalik.

Põllumehed tunnevad ja kannavad vastutust Eesti maapiirkondade elujõulisuse hoidmise, maa ja mullaviljakuse säilimise, sektoris tegutsevate inimeste ning eestimaalaste toidulaua katmise eest nii tavaoludes kui ka kriisi tingimustes.

Vaid tugev kodumaine põllumajandus- ja toidusektor annab kindlustunde, et meie inimeste laual on iga päev hea ja puhas Eesti toit. Lisaks tagab kohalik tootmine elu kestlikkuse nii pealinna ümbruses kui ka Eestimaa kaugemates maanurkades. See tähendab ka kasvavat toidusektori eksporti ja kindlust suurte kriisidega toimetulekul. See tähendab Eesti riigi julgeolekut.

Seega palume valitsusel olla põllumeestele toeks ja abiks reaalsete ja kiirete lahendustega, mis tagavad toidutootmise tõrgeteta jätkumise. Tarbijatena saame kodumaist toidutootmist toetada oma igapäevaseid ostuvalikuid tehes. Jätku leiba ja tarku otsuseid!

Aasta põllumehed Raivo Musting (2001), Jaak Hinrikus (2002), Jaak Läänemets (2002), Johannes Valk (2003), Aavo Mölder (2004), Andres Härm (2004), Arvo Kuutok (2005), Kalle Reiter (2006), Ermo Sepp (2007), Mati Nurm (2008), Mart Timmi (2009), Madis Ajaots (2010), Avo Samarüütel (2011), Raivo Külasepp (2012), Tõnu Post (2013), Ilmar Teevet (2014), Romet Rässa (2015), Lembit Paal (2016), Margus Muld (2017), Jaan Metsamaa (2018), Indrek Klammer (2019)