Teatriauhindade sära puudutas Rakveret riivamisi

“Kellavärgiga apelsin” oli üks lavastustest, mis tõi Ringo Ramulile Kristallkingakese. Foto: Heigo Teder

Rahvusvahelise teatripäeva eel ei võimaldanud kriisiolukord teatrirahval koos pidutseda, ent parimaid pärjati telesaates. Tähed ei soosinud Rakvere teatrist nomineeritud kolme näitlejat ja kunstnikku, küll aga siin varem tegutsenud Ringo Ramulit ja Kertu Moppelit.

Ants Lauteri nimelise auhinna tõi Kertu Moppelile teiste hulgas Rakvere teatris aastal 2010 lavastatud “Kunstveri ja -pisarad” ning Rakverest pärit Ringo Ramulile Kristallkingakese auhinna toonud lavastuste seas oli siin lavastatud “Kellavärgiga apelsin”. Rakverest pärit sopran Kristel Pärtna pälvis muusikaauhinna eripalgeliste rollide hingestatud ja vokaalselt kõrgetasemelise esituse eest rahvusooperis Estonia.

Grete Jürgensoni “Nagu peeglis” Karin, Eduard Salmistu “Miks Jeppe joob?” Mäeotsa Jeppe ja Anneli Rahkema “Miks Jeppe joob?” Nille kuuluvad nais- ja meespeaosa ning kõrval­osa nominentidena möödunud aasta teatritegijate tippviisikusse nagu ka kunstnikuauhinda püüdnud “Miks Jeppe joob?” kujundaja Pille Jänes.

Eduard Salmistu meespeaosa auhinnale kandideerinud Mäeotsa Jeppe rollis. Foto: Rakvere Teater

Teatri kunstiline juht Peeter Raudsepp ütles, et kolm nomineeritud osatäitmist on suurepärased mitmel põhjusel. “Eduard Salmistu Jeppe rollis oli otsustavaks kvaliteediks see, et üksikinimese mure – tahaks hirmsasti viina juua! – muutus kosmiliste mõõtmetega inimlikuks draamaks, lisaks veel ühiskondlik üldistus EU “aristokraatide” ja Eesti “matside” teemal. Ja see lapselik mängulust! Kõigis meis elab üks janune, aga elujaatav Jeppe,” rääkis ta.

“Anneli Rahkema Nille on näitleja ja lavastaja Hendrik Toompere koostöö ilus õis. Viia inimlik lollus ja tigedus viimaste piirideni, samas säilitada psüh­holoogiline usutavus ja soojus – see vajab meisterlike loojate õnnelikku koostööd, mis seekord ka juhtus. Nille roll selitus terava kontuuriga üleelusuuruseks märgiks.”

Grete Jürgensoni roll näitab Raudsepa hinnangul psühholoogilise teatri kogu jõudu. “Karini tegelaskuju nõuab näitlejalt oma isiksuse salajaste nurkade väljavalgustamist ja sellest alateadlikust materjalist kunstilise terviku vormimist, mida saab teha ainult siis, kui koos rolliga muututakse ka ise. Grete lasi rollil ennast muuta, seepärast muudab see roll ka vaatajaid,” ütles teatri loominguline juht.