Vaade: raamat räägib inimeses

Andres Pulver. Foto: Meelis Meilbaum

Kodus püsimisel ja kodus töö tegemisel on oma head ja vead. Kindlasti jääb vajaka harjumuspärasest igapäevasest suhtlemisest, teisalt jätkub aga aega, mille kasutamisega kohati isegi probleeme tekib. No kaua sa ikka koristad? Aias askeldamiseks ka veel pisut varavõitu.

Lugemine on üks äraütlemata mõnus tegevus, aga kodused raamatud on enamikul inimestest läbi loetud. Nii mõnigi Facebooki-tuttav on juba teatanud, et on asunud end suurest meeleheitest kunagi riiuliehteks soetatud “Sõjast ja rahust” või hoopis Balzaci kogutud teostest läbi närima.

Seetõttu on raamatukogude taas tööle asumine nagu värskendav tuulehoog, mis toob mustaga valgele trükitud uut tarkust või lihtsalt meelelahutust, annab võimaluse ootamatult sülle kukkunud ajaga midagi mõistlikku peale hakata.

Tegelikult sai nii mõnestki meie maakonna raamatukogust raamatuid kogu aeg laenutada, kontaktivaba laenutus toimis näiteks Kadrina valla raamatukogudes. Tänase seisuga peaksid aga enam-vähem kõik Lääne-Virumaa raamatukogud, kui mõni üksik erand välja arvata, taas lugejate teenistuses olema.

Mina igal juhul kasutasin kohe võimalust ja käisin üleeile Rakveres oma tellitud raamatupakil järel. Ja pärast (minu jaoks) värske jutu lugemist tuli õhtul uni kohe kuidagi paremini.

Positiivsed üllatused mõjuvad alati hästi, raskemal ajal on neid seda enam vaja.

Viru-Nigula valla raamatukogutädide algatus lastele telefoni teel raamatuid ette lugeda on igavesti vahva. Raamatukoguhoidjad on üleüldse leidlik rahvas. Mulle meeldis üliväga teleuudistes nähtud jupike ühest külaraamatukogust. Sealne raamatukoguhoidja lisas igale raamatutellimusele oma suva järgi ühe raamatu. Aga see raamat oli hoopis teisest ooperist kui ülejäänud. Ehk siis armastusromaanide huvilisele pani ta pakki lisaks näiteks krimka, kriminullide austajale aga armastusromaani.

Ehk võiksid meiegi raamatukoguhoidjad sellest näitest innustust saada ja ka mingi knihvi välja mõelda. Positiivsed üllatused mõjuvad alati hästi, raskemal ajal on neid seda enam vaja.

Lõpetan aga kirjanik Jan Kausi sõnadega: “Raamatut on sageli kergem kuulata kui teist inimest, sest raamat ei räägi mitte inimesega, vaid inimeses. Aga kui raamat on oluline, jätab ta sama sügavaid jälgi kui oluline inimene.”