Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/02/26/5097837t1h6e47.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2020/04/01/13036605t1haa4d.jpg)
Täpselt kolm nädalat tagasi alustasid Virumaa Teataja töötajad töö tegemist kodukontoris. Need kolm nädalat on tekitanud väga mitmesuguseid emotsioone.
Esialgu näis, et töö- ja ööpäeva tekkis justkui aega juurde. (Kodu)kontoris sai tööd alustada toast lahkumata, toimetusse jõudmiseks aega varuma enam ei pidanud. Tööpäeva lõppedes jõudsin töölt koju paari sammu vaevaga, mis tuli näha köögist elutuppa astumiseks.
Praeguseks on kätte jõudnud see aeg, mil mõistan, et hommikul tõusta ja kontorisse minna on täitsa tore. Tervitada kolleege, ajada vahepeal ka töövälist juttu ja juua selle kõrvale tass auravat kohvi. Jagada rõõme ja muresid ning leida ühiselt lahendusi. Ja õhtul tegelikult ka kontorist lahkuda. Aga vähemalt meil on võimalus teha oma tööd kodustes tingimustes, kõigil paraku mitte. Ja see, millal tavaelu juurde naasta saame, sõltubki meist endist. Ma arvan, et enamik meist ootab seda. Mina küll.