Ränk kriisiaeg ja kodumaine meedia

Indrek Saar. Foto: Madis Veltman

Eesti on mitmendat nädalat kriisis. Koroonaneeduse tõttu oleme tervisekriisis, majanduskriisis ja sotsiaalses kriisis.

Inimesed janunevad praegu info ja uudiste järele. Eriolukorras on usaldusväärse, professionaalse ja tasakaalustatud informatsiooni olemasolu ühiskonna toimimiseks vältimatult vajalik. Eesti ajakirjandus ja Eesti ajakirjanikud on igal juhul olnud sel rängal perioodil oma ülesannete kõrgusel. Meediaväljaanded ei vahenda mitte ainult käitumissuuniseid ja -soovitusi ning nii-öelda koroonarinde teateid meilt ja mujalt, vaid ajakirjanikud löövad kaasa ka lahenduste pakkumisel, mõtestavad toimuvat, hoiavad elus arvamuste paljusust, elavad kaasa kriisiametite pidajate ennastsalgavale tööle ning süstivad inimestesse elujõudu ja lootust. Just kriisi ajal kasvab inimeste usaldus klassikalise ajakirjanduse vastu.

Ja nii ongi ajalehtede ja portaalide loetavuse numbrid, nagu ka tele- ja raadiouudiste vaatajate-kuulajate arvud, mühinal üles läinud. Teisalt on koroonaviiruse mõju majanduslikud tagasilöögid jõudnud ka meediasektorisse – reklaamiturg on kokku kuivanud, sest suure surutise hirmus on ettevõtjad hakanud kärpima sealt, kust vähegi saab. Oma jälje meedia majandusnäitajatele jätab pausil olev kultuuri- ja spordielu.

Suuremad ajalehed on juba teatanud oma töötajate palgalangetusest ning möödas on ka koondamiste esimene laine. Pole põhjust arvata, et kuidagi paremini läheks maakonnalehtedel, mis on niigi viimastel aastatel seisnud silmitsi kasvavate sundkulude ja tellijate arvu kahanemisega.

Samas on maakonnalehtede roll ja tähendus meie meediamaastikul ning väga paljude inimeste igapäevaelus ülisuur. Usun eksperte, kes väidavad, et kodumaine meedia ja eeskätt kohalikud lehed ei ole senini päriselt toibunud eelmisest suurest majanduskriisist. Turul toimunud muudatuste tõttu voolab suur osa reklaamirahast hoopis Eestist välja välismaiste internetihiidude kaukasse.

Ärme unusta, et emakeelne ajakirjandus on eesti rahvast teeninud läbi mitme sajandi. Eestikeelsetel ajalehtedel oli kandev roll nii ärkamisajal, rahvusliku eneseteadvuse tõusu aastatel kui ka meie rahvusriigi sünni ja Eesti taasiseseisvumise ajal. Vaba ajakirjandust, kui soovite, siis poliitikute ja võimu valvekoera, on hädasti vaja selleks, et demokraatia toimiks.

Seega on vaja teha kõik võimalik, et kodumaised meediaettevõtted ei läheks pankrotti ja suudaksid praeguse ränga aja üle elada. Ajakirjandust toetada saab igaüks ühte või enamat lehte ostes või tellides või siis tellimust uuendades. Aga sellest praegu ei piisa, panustama peab ka riik. Seepärast algatasid sotsiaaldemokraadid märtsi lõpus riigikogus eelnõu, mis teeb valitsusele ettepaneku töötada kiiremas korras välja meetmed, mis tagaksid ajakirjanduse toimimise nii kriisi ajal kui ka pärast kriisi.

Pakkusime välja ka võimalikud sammud, mida ajakirjanduse hüvanguks eriolukorras teha. Selles loetelus on ajalehtede kojukannete dotatsioonide suurendamine mahus, mis võimaldaks langetada kojukande hindu poole võrra, ajakirjanduse kojukande arvete tasumise tähtaja edasi lükkamine ning meediaväljaannete digitellimustele madalama käibemaksumäära kehtestamine. Valitsus on kindlasti kriisi ajal kogenud, et meedia on talle hindamatu partner – on ju olulist informatsiooni operatiivselt ja adekvaatselt kajastatud. Nüüd on riigi kord erameediale appi tulla.