Sisukord
Virumaa
Postimees

Tehnika­uuendused asusid jõulisele rünnakule 90 aasta eest Virumaal

3 min lugemist
Illusioonist sai pärast mitut nime­vahetust Säde. Turunaiste asemel on kino ees hoopis punasõdurid. FOTO: Helmut Joonuks/Virumaa Muuseumid

Kui tinglikult maailma esimeseks helifilmiks peetav “Džässilaulja” esilinastus 6. oktoobril 1927, siis 1930. aasta kevadeks oli helifilmihullus jõudnud ka Rakveresse. Ootamatult kiiresti, nagu nentis 1930. aasta 29. märtsi Virumaa Teataja.

Ajaleht meenutas, et esimestest katsetest helifilmide tegemise vallas oli saadud lugeda üsna hiljuti, ja nagu igal uuel asjal, oli ka helifilmil nii pooldajaid kui ka vastaseid. “Nii korraldati alles hiljuti Inglismaal ankeet linapublikule, millega selgus, et helifilmi eelistas tummfilmile “ainult” 60 protsenti,” vahendas Virumaa Teataja.

Samas nenditi, et “arvestades asja uudsusega ja tehnilisest küljest vast veel mitte täiuslikkusega, võib öelda, et helifilmi võidukäiku ei suuda keegi enam takistada”.

Rakvere kinod, kuhu helifilmide näitamiseks sobilik aparatuur oli soetatud, said ajalehelt kiita. Ning paljuski ka seetõttu, et seni tummfilmide saateks kõlanud muusika oli palju kriitikanooli pälvinud.

“Rääkimata aastaid püsivast ja pea ainult “schlaageritest” koosnevast mängukavast, juhtus sageli, et filmi lõbusamal hetkel ekraanil klaverilt kostus kõige külmem eleegitsemine ja vastupidi, kus ekraanil pisaraid valatakse klaveri masurka helide saatel alt saalist,” seisis artiklis.

Helifilmidega taolisi probleeme aga polnud. “Saame oma väikestes oludes lubada seda, mida suurlinnade kinod oma suurte sümfooniaorkestritega tummfilmi ajalgi oma publikule võimaldasid, saatemuusika ühtumist filmi arenguga ekraanil,” rõõmustas Virumaa Teataja, lisades, et “sellest on ikkagi suur kasu filmi effektiivsuse tõstmiseks”.

Samas sedastati, et filmimuusika heast grammofonimuusikast kuigi palju ei erine, sest heliallikaks on ikkagi mehaaniline instrument.

Virumaa Teataja andis ka ülevaate Rakveres parasjagu ekraanil olnud helifilmidest.

““Illusioonis” jookseb praegu parim senine Saksa helifilm “Doni kasakad” publiku suurel osavõttel. Kuigi esimesel õhtul demonstratsiooni juures vähemaid puudusi esile tuli, peab siiski tunnistama helieffekti mõjukust filmi nautimisele. Eriti mõjurikkalt esineb filmis Doni kasakate koor kuulsa dirigendi Sergei Jaroffi juhatusel. Kuigi filmi muusikaline osa plaatidelt edasi antakse, on see täiesti täpne ja ühtlane filmi sündmustikuga, nii et filmi jälgides on tunne, nagu ei viibikski kinos, vaid kontserdil.

“Unionis” algas reede, 28. märtsi õhtul suurema Ameerika helifilmi “Noorendatu” demonstreerimine kuulsal “Melovox” toonfilmiaparaadil. Nii on kinopublikul võimalik ühel ajal tutvuneda kahe suurema filmitööstuse maa saavutustega helifilmi alal ja võrrelda neid.”

Tõele au andes tuleb siiski nentida, et “Doni kasakad” või õigemini küll “Doni kasakate laul” (originaalis “Das Donkosakenlied”) oli siiski pigem tumm- kui helifilm. Filmi esimene versioon esilinastus tummfilmina, mille alguses üks laul, 1930. aasta 14. jaanuaril, 15. veebruaril jõudis aga linale heliplaatidega varustatud versioon. Ehk siis tummfilm, mille jaoks tuli plaatidelt spetsiaalselt selle jaoks loodud saatemuusika 1921. aastal Istanbuli lähedal interneeritute laagris asutatud Serge Jaroffi Doni kasakate koorilt, mis muide tänase päevani ülimenukalt tegutseb.

Eesti oli esimene välisriik, kus film ekraanidele jõudis, ja seda juba 1. veebruaril. Tolle aja kohta täiesti hämmastav kiirus.

Kui Doni kasakate film oli Saksamaal väga menukas ja sellest tehti 1956. aastal ka uus versioon, siis “Noorendatu”, originaalpealkirjaga “Midstream”, on märksa kurvema saatusega ning see teaduslik-fantastiline linateos on jäädavalt kadunud – teadaolevalt ei ole maailmas säilinud ühtegi selle koopiat.

Pole palju aega tagasi, kui seda asja vast hädapärast nime kaudu tunti, nüüd aga kerkib järjekindlalt uusi antenni maste üles.

Helifilm ei olnud aga sugugi ainus tehnikavaldkonna uuendus, mis Virumaal jõuliste sammudega levis. Samas lehenumbris on ka artikkel sellest, kuidas Mõdriku küla on vallutamas raadiovastuvõtjad.

“Kui mingi asi kord n. ö. “moodi” läheb, siis teostub tema levinemine ka haruldase kiirusega. Nii olid seda kuni viimase ajani jalgrattad. Sel nooremal, kel ta puudus, kadus ka huvi seltskonnas liikumiseks.

Praegu on aga huvi keskpunktiks külas raadio. Pole palju aega tagasi, kui seda asja vast hädapärast nime kaudu tunti, nüüd aga kerkib järjekindlalt uusi antenni maste üles, mis tõendavad, et jällegi on uus “laulumasin” juurde tekkinud. Nii on käesoleval talvel Mõdriku külla 7 aparaati üles seatud, kõik keskpärased lampaparaadid ühes valjuhääldajatega; kuuldub ka kavatsusi veel uute aparaatide sisseseadmise kohta.

Muidugi on ju see väga kiiduväärne nähtus, sest just raadio aitab küllalt igavapoolset külaelu elustada; aga kas need kaunid riistapuud ennast praeguses põllumajanduslises kitsikuses aineliselt valusalt tunda ei anna?” kirjutas Virumaa Teataja.

Artikli lõpu puhul tasub meeles pidada, et 1930. aastal elas kogu maailm kriisis. Tõsi küll, see ei olnud võrreldav praegusega, kuid ikkagi oli tegemist ilmselt seni suurima majanduskriisiga maailma ajaloos.

Lõpetuseks aga tagasi kinno. Nimelt kurdetakse tollessamas lehenumbris, et “silmale väga näotuks nähtuseks on igal õhtul kino “Illusioni” ette koguvad pudi-padi maiustusi müüvad naised oma korvide ja kastidega”. Huvitav, järjepidevust ei ole, ühes loos on kino nimi kirjutatud kahe, teises aga ühe o-ga.

Aga naised istuvat kino ees pimeda tulekust varase ööni, “kui oleks nad kuidagi kaugelt sugulased juudi nutunaistele mingi pisaratemüüri ääres kaugel lõunas”. Artikli autor juhib tähelepanu ka sellele, et müügiks pakutavatele toiduainetele langeb tänavatolmu, ja leiab, et niisugune kauplemine pole vist “seaduslikult õigustatud” ning kahtlasest kambast linna ühe käidavama tänava ääres oleks vaja lahti saada.

Rakvere esimene kino Illusioon tähistas 1930. aastal oma 20. sünnipäeva ja see tegutses Pikal tänaval, kandes hiljem nimesid Ideal, Skala ja nõukogude ajal nime Säde. Märksa uhkem ja moodsam Union avati 25. septembril 1913, nõukogude ajal kandis kino Lembitu nime ja praegu on majas boolingusaal.

“Doni kasakate” plakat. FOTO: Internet
Seotud lood
01.04.2020 03.04.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto