Kirjanik elatas end veksli­võltsimisega

Mart Raud. Foto: Eesti Kirjandusmuuseum

Kuigi sel lool pole Virumaaga miskit pistmist, kirjutas 1930. aasta 1. aprilli Virumaa Teataja noorkirjanik Mart Rauast, kes oli vekslite võltsimise eest tagaotsitavaks kuulutatud ja ilmselt välismaale pagenud. Raud oli sattunud võlgade tasumisel raskustesse ning hakanud vekslitele võõraid allkirju kirjutama.

Asi tuli päevavalgele, kui ühes Tallinna pangas protestiti Raua välja antud 300-kroonine veksel ja selgus, et käendajad polnud vekslile tegelikult oma allkirju andnud. Harilikult võltsis Raud ainult esimese käendaja allkirja, valides ohvriks enamasti oma lihase onu – Riigi Põlevkivitööstuse direktori Märt Raua. Ülejäänud käendajate allkirjad olid ehtsad, sest nähes tuntud töösturit esimese käendajana, julgesid teisedki vekslile alla kirjutada.

Ajalehtedes kirjutati, et Raud oli võltsinud veksleid kuni 3000 krooni ulatuses, kuid järgmisel aastal, mil mees Soomest, kuhu ta põgenenud oli, kätte saadi ja tema üle kohut peeti, tõendati kolme veksli võltsimine 800 krooni ulatuses.

Mart Raud mõisteti kolmeks aastaks vangiroodu, aasta hiljem vähendati karistus kahele aastale.

Mart Raud oli toona lootustandev noorkirjanik, kes oli 1927. aasta Looduse romaanivõistlusel saanud II auhinna romaaniga “Videvikust varavalgeni” ja aasta hiljem III auhinna Villem Sarapiku nime all ilmunud romaaniga “Tuulte teedel”.

Nõukogude võimu tulek viis Mart Raua hävituspataljoni ja muutis ta usinaks punapoeediks. Aga näiteks tema 1972. aastal kogus “Jälgede kiri” ilmunud luuletus “Maast ja rahvast” kõlab aktuaalsena ka praegusel raskel ajal. Ja lõppude lõpuks on ta ju Eno ja Anu Raua isa ning Rein ja Mihkel Raua vanaisa.

“Maast ja rahvast”

Minu maa, minu rahva õnn,

minu maa ja mu rahva mured

suuremad on

minu enese

elamisrõõmust või -tusast,

nagu meri on suurem

ühe laine

vahusest viirust,

põldude ääretus

suutäiest leivast,

tuuliste metsade kohin

üksiku lehe libinast,

ja nagu maa ise on suurem

sellest piskust,

mida ma silmaga näen,

ning kogu rahvas

nendest, keda ma kättpidi teretan.

Kõik jalad kord väsivad ära

mullaseid radasid tallates.

Aga rahvas ei sure.

Maad maha matta ei saa.