Sisukord
Arvamus
Postimees

Kolumn: et elaksid huvitaval ajal

2 min lugemist
Martin Nõmm. FOTO: Erakogu

Inglaste sajatav ütlus huvitaval ajal elamise kohta tuli mulle meelde umbes teisel eriolukorra päeval. Tutvusringkond ja vestlusplatvormid olid ühtäkki täis naljatilkasid. Nalja tegemiseks on hea aeg, sest meil kõigil on üle maailma praegusel hetkel midagi ühist, mis puändid arusaadavaks muudab. Oli ju vetsupaber kõikjal vähemalt paar päeva otsas ja isegi mõtlesin, kas olen sattunud halba anekdooti, kui ühel õhtul enne kriisi üks mees kastitäie Coronaga bussi peale astus.

On tõesti huvitav, kuidas hakkab see aeg kajastuma pärimuses. Mitte et keegi jookseks varsti koroonaviirusest rahvalaulu kirjutama (samas kui aega on, miks mitte), küll aga jäävad kajad sellest ärevusest, murest ja ka mustast huumorist kaikuma tõenäoliselt pikaks ajaks. Lääne-Euroopas on hispaania gripi ajast säilinud viiruse nimega mängivaid lastesalmikesi ja mõnd süngemat lorilaulu kahtlustatakse isegi katku ajast pärinevat. Eks siis näis, millised ikoonid jäävad praegust aega meenutama.

Minuvanuste ja veidi nooremate mällu on päris tuntava templi jätnud 2001. aasta 11. septembri sündmused. Kool oli paljudel selleks päevaks läbi, kui toimus esimene rünnak, ja tõenäoliselt saidki kõige esimesena siinpool sellest teada noored, kes koju tulles harjumuspäraselt televiisori tööle olid pannud. Toona ei saanudki otseselt aru, kui kohutav see sündmus oli, isegi kui uudistesaated kõige šokeerivamaid kaadreid näitasid. Eetris olid erisaated ja kõikjal oldi ärevad, maailm oli ühtäkki teistmoodi.

Midagi sarnast võivad noored kogeda praegu. Viiruseoht pole nende jaoks kõige suurem, aga ometi kästakse olla kodus. Hoitakse rahulikku meelt, aga ärevus on siiski õhus. 2001. aasta terrori mõju väljenduvat selle aja põlvkonna ükskõiksuses ja mustas huumoris. Toona aga polnud veel nii lihtne olla ühenduses ja oma muljeid jagada kui praegu, mitte olla üksi ja teadmatuses – ehk piirdub seekordne katk ainult naljadega vetsupaberikultuse ja isolatsiooni kohta. Praegu on vähemalt koos toas istudes aega ümberringi toimuvast ka silmast silma rääkida.

Veab neil, kel on sellisel ajal igav. See tähendab, et kõik on korras, kõik vajadused on vähemalt lähiajal täidetud. Kõigil pole luksust igavleda ja oodata. Kõige imetlusväärsemad pole huvitaval ajal mitte need kummalised viirusenaljad või kõik need sada ajaveetmisvõimalust, mis ühtäkki pähe tulevad, vaid inimesed ise. Need, kes jaksavad või oskavad pandeemia ajal olla varutugisambaks, mis ühiskonnas tasakaalu veel veidikenegi hoiab.

Küll saabub päev, mil see huvitav aeg läbi on. Ärgem siis kohkugem, kui enamjaolt jaheda armastusväärsusega kaasmaalased ebatavaliselt soojaks muutuvad. Küll siis arvatakse ja üldistatakse, loetakse õppetunde, millest pooled meelest lähevad. Esimesed kontserdid ja üritused pärast kriisi lähevad umbe, olgu need kasvõi jandid või rämmarid. Avaldatakse palju teoseid läinud viirusest või mõnest sahtlisse jäänud unelmast, mille taas leidmiseks vahepeal aega oli. Kõige enam loodan, et põnevast ajast jäävad meelde tänamatute tööde tegijad, kelle pingutuste pärast paljud meist igavleda said. Seniks jõudu!

Seotud lood
03.04.2020 07.04.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto