Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2012/11/15/1434852t1he61d.jpg)
/nginx/o/2020/04/03/13040085t1he37f.jpg)
Etenduskunstniku ja kriitiku Kaja Kannu teise raamatu “Tänavatüdruk” minategelane Kaja on – nagu ütleb autor ise – üldistus keskealisest naisest, kes läks ülikooli. “Kui peab elama, siis tuleb ennast ka kogu aeg edasi luua,” on ta veendunud.
Lugesin “Tänavatüdruku” läbi hoo ja huviga. Tekkis tunne, et kusagil mõttesoppides liigub palju küsimusi, aga samas ei oska neid sõnastada. Proovisin muist kinni püüda. Ja küsida. “Nii põnevad küsimused, justkui arvustus juba,” ütles Kaja Kann. “Suur aitäh, et sundisid mind taas mõtlema.”
Teie esimene romaan “Eratee” ilmus aastal 2014, tänavu jõudis lugejani “Tänavatüdruk”, lugu teie filosoofiaõpingutest Tallinna ülikoolis ning kulgemisest pealinna kultuurielus. Miks pidi lugeja uut teost ootama seitse aastat? Kas järgmine tuleb rutem?
Nii nagu ma ütlesin raamatus, et ma pole filosoof, ei ole ma ka kirjanik. Või vähemalt loodan, et ma ei saa kunagi professionaalseks kirjanikuks. Tundes ennast nüüd juba veidi, tean, et mu huvi kaob kohe, kui asjast juba liialt palju tean ja skeeme läbi näen. Siis, kui algab teadaoleva tootmine, kaob mul vajadus sellega tegeleda. Ja pealekauba ma loodan, et lugejatel on elus nii palju muud põnevat teha, et nad ei istu käed rüpes ega oota minu raamatuid. Need tulevad siis, kui tulevad. Nii nagu maal elades kogesin, et kevad tuleb siis, kui tuleb, lumi tuleb siis, kui tuleb, aga ka lumelükkaja traktor tuleb siis, kui tuleb, ja ka küttepuud tulevad siis, kui tulevad.
Jätkate “Tänavatüdrukus” “Eratees” kasutatud päevikulaadset lähenemist, kus peategelane fikseerib enda tegevusi ja arvamusi, ka kõige emotsionaalsemaid, otsekui kõrvalseisja neutraalsel toonil, tõstmata üht seika teisest tähtsamaks ning jättes selle poole lugeja kanda. Miks olete valinud sellise kirjutamislaadi?
Ju siis teisiti ei oska. Ma ei tea. Ma ei tee midagi meelega, ma ei konstrueeri teksti. Ma ei mõtle väga palju ette. Käsitlen kirjutamist kui ükskõik millist teist tööd. Lihtsalt võtan endale kohustuse ja siis jäärapäiselt täidan seda. Ja minu kirjutamislaadi juures ei piisa kirjutamisest, peab ka samal ajal elama, et oleks, mida kirjutada. Lõppude lõpuks peab töö saama tehtud, ükskõik mis laadis. Teen nii, nagu oskan. Ka elus ei ole üks asi teisest tähtsam. Üks amet teisest või maa linnast. Nii võib kellelegi tunduda. Kõik sõltub aga kontekstist ja vaatenurgast. Kui kruus on laual, siis oleks tegemist justkui lohuga, järvega, tühja auguga. Pöörates selle aga tagurpidi, on hoopis mäekujuline moodustis. Siiski on see üks ja seesama asi. Me oleme harjunud tassi vedelikke valama. Piima hoida on tassi ülesanne, aga need on need hetked, millega ma ei taha nõustuda. Tass võiks olla veidi vabama tähendusega. Tassiga saab püüda tuppa tulnud herilast. Teate ju, panete tassi herilase peale, libistate paberi alla, keerate tassi teistpidi ja päästate herilase õue tagasi. Tass tassiks. Ka inimesed võiksid olla vähem funktsionaalsed. Või vähemalt ma püüan neis näha ka midagi muud kui esmast, otsest ja ühest kasu.
"Nii nagu maal elades kogesin, et kevad tuleb siis, kui tuleb, lumi tuleb siis, kui tuleb, aga ka lumelükkaja traktor tuleb siis, kui tuleb, ja ka küttepuud tulevad siis, kui tulevad."
Veel kord. Kas üks seik on teisest tähtsam? See on väga hea küsimus. Filosoofiaõpingute ajal ajas mul ikka totaalselt juhtme kokku põhjuse ja tagajärje süsteem. Et kas asjad on determineeritud – põhjusest tingitud – või sattumuslikud, juhuslikud. Hakates seiku tähtsuse järgi ritta seadma, tekiks moraaliga lugu. Aga mind ei huvita lugu. Maailm on täis üksikuid, omavahel kokkusobimatuid hetki. Neid märgates ja esmapilgul suvalistele seikadele tähelepanu pöörates moodustub mingi tervik. Selle terviku loob lugeja ise oma peas ja kujutelmas. Protsessikeskne kirjutamine, kus ma ei tea ette, mis juhtub ja kuidas läheb, jätab iseenesest terviku moodustamise lugeja kaela.
Taas on raamatu peategelane Kaja, Kaja Kann. Teie enda nimega naine. Kuivõrd on tegu ego või alter ego’ga? Lugejad samastavad sageli autorit peategelasega, saati siis, kui ta kannabki autori nime. Milles on selle mängu ilu, võlu ja valu?
Ma ei taha asju keeruliseks ajada. Kui ma mõtleksin välja mingi teise nime, kes siis maailmas toimetab, liiguksin endast liiga kaugele. Taas üks põnev asi, mida filosoofia mulle õpetas, on see, et tahan liikuda üldiselt üksikule, mitte vastupidi, üksikult üldisele. Kaja ongi juba piisav üldistus keskealisest naisest, kes läks ülikooli. Põnevaks läheb asi siis, kui selle Kaja sees sobrada, otsida erinevusi hommikuse Kaja ja õhtuse Kaja vahel. Kas see polnud mitte Fred Jüssi, kes ütles, et kõige rohkem uusi asju märkad siis, kui kõnnid mööda tuntud radu. Natuke ma ennast tunnen, aga palju on veel avastamata. Mina ei ole valmis ja maailm ei ole ka valmis. Kui peab elama, siis tuleb ennast ka kogu aeg edasi luua. Normaalset, seda päris mina, ei ole ju olemas. On lihtsalt inimese eri olekud, taas ei ole üks tähtsam või rohkem päris kui teine.
"Ja minu kirjutamislaadi juures ei piisa kirjutamisest, peab ka samal ajal elama, et oleks, mida kirjutada."
Jälle jube hea küsimus. See oleks ikka paganama kihvt, kui lugeja samastuks autoriga. Mõtleks, et ma ise kirjutan praegu seda lugu, mida ma loen. See oleks küll midagi uut.
Nagu esikteos “Eratee”, on “Tänavatüdruk” taas päevikulik, mõjudes nagu Tõnu Õnnepalu paralleelmaailm: kui tema mina vaatleb maailma mõtliku neutraalsusega, siis teie varjamatu hinnangulisusega. Raamatu Kaja mõtleb ja ütleb teravalt ja otsekoheselt, temas segunevad tundlikkus ja pragmaatilisus, pulbitseb vaikne raev. Ka päris Kaja on kriitikuna üsna karmi ja keerutamata ütlemisega. Ühes intervjuus olete maininud, et viha motiveerib teid hästi. Kuivõrd kajab ühes Kajas vastu teine Kaja?
Iga asi, mida tehakse või öeldakse suust välja, on minu meelest hinnang. Filosoof Margus Otil on head mõisted “käesolev” ja “väesolev”. Kui miski tuua sealt väesolevast sfäärist siia, käesolevasse, siis see on juba hinnang. Aga koos sellega on asi ka lõppenud, kadunud, ära otsustatud. Need päris asjad on väesolevas, siis, kui veel ei otsusta. Võibolla tuleb see hinnete andmine minu osalemise tahtest ja arusaamise soovist. Tõesti, ma ei vaatle, ma osalen elus. Samm-sammult lõpetan mõtteid ja tegevusi. Üldse meeldib mulle “ei” rohkem kui “jaa”. Kui midagi jaatada, siis ma ei saa tegelikult midagi teada. Siis jätkub see, mis juba oli, see traditsiooniline elu. Aga mis siis mina sinna puutun?
"Maailm on täis üksikuid, omavahel kokkusobimatuid hetki. Neid märgates ja esmapilgul suvalistele seikadele tähelepanu pöörates moodustub mingi tervik. Selle terviku loob lugeja ise oma peas ja kujutelmas."
Kui te arvate, et kriitikust Kaja on rohkem päris Kaja kui raamatu Kaja, siis te küll eksite. Tsirkuse noored leiutasid juba ammu minu olemisest tingitud uue mõiste – “kajastama”. Mis tähendab Kaja moodi asjadele lähenema. Mingit situatsiooni mudides, süvenedes, tuleb sealt lõpuks välja üks teine asi. Sageli täiesti ajuvaba. Raamat ei kajasta, selle sõna klassikalises tähenduses, elu, vaid muudab seda. Ja igasugune muutus on vägivaldne, sest miski lõpetatakse. Mis saaks parem olla kui oma raevu seal väesolevas hoida ja selle abil ümbritsevat rünnata.
Lugedes tundus pealkirja “Tänavatüdruk” vastena kõige sobivam sõna “uulitsapoiss” – sest Kaja on otsekoheselt isepäine ja isemeelne tudeng –, ehkki sõnal “tänavatüdruk” on ka sootuks teistsugune, enesemüümisega seonduv sisu. Samas jäi kummitama ka vaimse enesemüümise või endaksjäämise teema. Kuivõrd on see mulje tõene või ekslik?
See, kas mulje on tõene või ekslik, ei ole minu öelda. Kui inimene midagi tunneb, siis ta tunneb seda päriselt. Sõna “tänavatüdruk” seondub mulle kodutusega. Aga tolle tüübi kodu seal raamatus on Tallinn. Selline positiivne – jälle hinnang – veidi suuremate mõõtmetega kodu.
Minaromaani kaanekujundus, kus sulatatakse kokku autor ja peategelane ja mida võib lugeda “Tänavatüdruk Kaja Kann”, viitab teose tõlgendusvõimalustele. Oli see teie või kunstnik Janno Preesalu idee jätta pealkirja mõtteotsad lahti?
Oi, teate kui kihvt on raamatu valmimise protsess. Hoopis teistsugune kui teatritegemine. Mina tegin oma töö ära. Seejärel otsis kirjastus kujundaja. Janno küsis tagasihoidlikult, et kui punk ta võib olla. See kaas on tema looming. Minu käsi sinna ei ulatunud. Teatris me peame kogu aeg läbirääkimisi, seletame ja veename üksteist. Töö käib hierarhiaid pidi. Aga kui jupp-jupilt anda oma valmis looming kellelegi teisele ära, kes selle pealt teeb oma asja, siis juhtub taas midagi üllatavat ka mulle.
Turnite autorina elu- ja kunstitõe piirimail: romaani tegelased, keda on küll nimetatud üksnes eesnime pidi, on paljuski seostatavad reaalsete inimestega kirjandus- ja lavamaailmas, kohad on tõelised ja sündmusedki tegelikus elus juhtunud. Miks olete valinud just sellise loomemeetodi, mis irriteerib lugejat, jätab mulje dokumentaalsusest? Kas parimad romaanid kirjutabki elu ise? Palun rääkige, kuidas kirjutate romaani, kus nii intrigeerivalt voolab argipäev. Kuivõrd mõtlete kirjutades lugeja peale? Või jutustate oma lugu pigem iseendale?
Lugeja peale mõtlemise jätsin ma toimetaja Madis Kolga õlgadele. Mina mõtlen raamatu peale, mõtlen teksti peale. Taas tuleb sisse reaalsuse ja illusiooni küsimus. Mis on mis? Räägin seiga elust. Kunagi, ühes suhtes olles, mis oli muutunud veidi keeruliseks, lugesin ma salaja oma elukaaslase päevikut. Arvasin, et sealt selgub tõde, et saan päriselt teada, mida ta mõtleb ja tunneb. Aga see polnud nii. See oli puhas vale, ta eksis kuupäevade ja kellaaegadega. Tunded, mida ta kirjeldas, olid ilmselt tema omad, aga no faktidega ei saa ju eksida. See avastus ütles mulle selgelt, et igaühel oma reaalsus ja oma tõde. Need inimesed, kellega Kaja kohtub, ja need vestlused, mis peetakse raamatus, on ainult Kaja peas. See on Kaja suhe toimuvasse. Kajastatud kohtumised.
Kui “Eratee” kõneleb Kaja elust maal ja “Tänavatüdruk” linnas, põigetega maale, siis kumba keskkonda peate enda jaoks omasemaks ja kodusemaks? Kuivõrd selline vastandus üldse toimib või on maa ja linn Kaja – nii kirjaniku kui ka tegelase – elu kaks poolust? Kummas paigas rohkem viibite, Pardimäel või (pea)linnas?
Kool on läbi, lõpetasin eelmisel kevadel magistriõppe Tallinna ülikoolis.
Nüüd olen maal tagasi, täiskohaga Pardimäel. Aga oluline on taas see, et maa ja linn on korraga võimalik.
”Ma ei olegi filosoof,” tõdeb peategelane Kaja tuulise mere ääres kivil, selja taga neli semestrit võitlust filosoofia ja inglise keelega, istutanud äsja oma hingepaigas Pardimäel maha tomati- ja kurgitaimed. Milline on teie suhe filosoofiaga? Aga tuulega?
Minu jaoks on filosoofia aeglase mõtlemise oskus. Väga praktiline oskus, mida peab päevast päeva treenima ja kasutama. Ja tänama pean ma selle eest õppejõud Andres Luuret, kes on ka raamatus üks peategelasi.
“Eratee” kirjutamise ajal ma ootasin Tuult, nautisin ta olekut. Täna ma tahaksin, et see külm kirdetuul ükskord lõppeks. Isegi kaheksa meetrit sekundis on juba liig.
Milliste mõtete ja tegemistega – teile pole kindlasti omane käed rüpes istuda – elate teie kui etenduskunstnik, kirjanik ja Pardimäe perenaine praeguses kriisiajas?
Elu ongi üks kriis. Tütar kaevab hetkel väljas maad. Raevukalt ründab põldu, rebib umbrohtu juustest, et siis varsti kartulid maha panna. Mees aitab lapsel e-õppega tegeleda. Mina kirjutan teile vastuseid. Lubasin oma arvuti neile hiljem viiulitunni virtuaalseks läbiviimiseks. Ise jätkan siis stuudio paeseina vuukide puhastamist. Taas üks vägivallaakt.
Aga ma ka lubasin, et täidan need hiljem lubjaga ära.
Mis on need teemad ja probleemid, millele peaks kultuuris ja elus keskenduma, kui kriis on ükskord möödas? Kas inimesed, eriti kultuuri ja kunstidega seotud inimesed, kellele langeb etenduste-kontsertide ärajäämisega praegu ilmselt valusaim hoop, oskavad sellest midagi õppida?
Kui kriisi pole, siis peaks selle ikka ise tekitama. Inimene ei talu muutusi, eriti pealesunnituid. Ma vaatan vaikse muigega suunurgas, kuidas püütakse säilitada kõik endine. Samas ei olnud kuulda ega lehtedest lugeda, et meie elu oleks varem hirmus hea olnud. Isegi kui asjad on halvad, tahetakse see halb säilitada. Lollus kuubis. Mis neil teatriinimestel siis praegu häda on? Need, kes töötavad riigiteatris, saavad oma palka edasi. Ainult et tööd ei pea tegema.
Mis on see mõte või soov, millega oleks hea alustada uut päeva?
Noh, mis tööd me siis täna teeme?
CV
- Eesti nüüdistantsu koreograaf, etendaja, tantsija, treener, teatri- ja filmikriitik, ZUGA ühendatud tantsijate ning OMAtsirkuse üks asutajatest.
- Sündinud Vändras.
- Õppinud Räpina aianduskoolis konserveerimise ja toidutehnoloogia eriala.
- 2019. aastal kaitses Tallinna ülikoolis magistrikraadi filosoofia erialal.
- Esikteos “Eratee” ilmus aastal 2013.
/nginx/o/2020/04/03/13040084t1h0fa2.jpg)