
Etenduskunstniku ja kriitiku Kaja Kannu teise raamatu “Tänavatüdruk” minategelane Kaja on – nagu ütleb autor ise – üldistus keskealisest naisest, kes läks ülikooli. “Kui peab elama, siis tuleb ennast ka kogu aeg edasi luua,” on ta veendunud.
Etenduskunstniku ja kriitiku Kaja Kannu teise raamatu “Tänavatüdruk” minategelane Kaja on – nagu ütleb autor ise – üldistus keskealisest naisest, kes läks ülikooli. “Kui peab elama, siis tuleb ennast ka kogu aeg edasi luua,” on ta veendunud.
Lugesin “Tänavatüdruku” läbi hoo ja huviga. Tekkis tunne, et kusagil mõttesoppides liigub palju küsimusi, aga samas ei oska neid sõnastada. Proovisin muist kinni püüda. Ja küsida. “Nii põnevad küsimused, justkui arvustus juba,” ütles Kaja Kann. “Suur aitäh, et sundisid mind taas mõtlema.”
Nii nagu ma ütlesin raamatus, et ma pole filosoof, ei ole ma ka kirjanik. Või vähemalt loodan, et ma ei saa kunagi professionaalseks kirjanikuks. Tundes ennast nüüd juba veidi, tean, et mu huvi kaob kohe, kui asjast juba liialt palju tean ja skeeme läbi näen. Siis, kui algab teadaoleva tootmine, kaob mul vajadus sellega tegeleda. Ja pealekauba ma loodan, et lugejatel on elus nii palju muud põnevat teha, et nad ei istu käed rüpes ega oota minu raamatuid. Need tulevad siis, kui tulevad. Nii nagu maal elades kogesin, et kevad tuleb siis, kui tuleb, lumi tuleb siis, kui tuleb, aga ka lumelükkaja traktor tuleb siis, kui tuleb, ja ka küttepuud tulevad siis, kui tulevad.
Ju siis teisiti ei oska. Ma ei tea. Ma ei tee midagi meelega, ma ei konstrueeri teksti. Ma ei mõtle väga palju ette. Käsitlen kirjutamist kui ükskõik millist teist tööd. Lihtsalt võtan endale kohustuse ja siis jäärapäiselt täidan seda. Ja minu kirjutamislaadi juures ei piisa kirjutamisest, peab ka samal ajal elama, et oleks, mida kirjutada. Lõppude lõpuks peab töö saama tehtud, ükskõik mis laadis. Teen nii, nagu oskan. Ka elus ei ole üks asi teisest tähtsam. Üks amet teisest või maa linnast. Nii võib kellelegi tunduda. Kõik sõltub aga kontekstist ja vaatenurgast. Kui kruus on laual, siis oleks tegemist justkui lohuga, järvega, tühja auguga. Pöörates selle aga tagurpidi, on hoopis mäekujuline moodustis. Siiski on see üks ja seesama asi. Me oleme harjunud tassi vedelikke valama. Piima hoida on tassi ülesanne, aga need on need hetked, millega ma ei taha nõustuda. Tass võiks olla veidi vabama tähendusega. Tassiga saab püüda tuppa tulnud herilast. Teate ju, panete tassi herilase peale, libistate paberi alla, keerate tassi teistpidi ja päästate herilase õue tagasi. Tass tassiks. Ka inimesed võiksid olla vähem funktsionaalsed. Või vähemalt ma püüan neis näha ka midagi muud kui esmast, otsest ja ühest kasu.
"Nii nagu maal elades kogesin, et kevad tuleb siis, kui tuleb, lumi tuleb siis, kui tuleb, aga ka lumelükkaja traktor tuleb siis, kui tuleb, ja ka küttepuud tulevad siis, kui tulevad."
Veel kord. Kas üks seik on teisest tähtsam? See on väga hea küsimus. Filosoofiaõpingute ajal ajas mul ikka totaalselt juhtme kokku põhjuse ja tagajärje süsteem. Et kas asjad on determineeritud – põhjusest tingitud – või sattumuslikud, juhuslikud. Hakates seiku tähtsuse järgi ritta seadma, tekiks moraaliga lugu. Aga mind ei huvita lugu. Maailm on täis üksikuid, omavahel kokkusobimatuid hetki. Neid märgates ja esmapilgul suvalistele seikadele tähelepanu pöörates moodustub mingi tervik. Selle terviku loob lugeja ise oma peas ja kujutelmas. Protsessikeskne kirjutamine, kus ma ei tea ette, mis juhtub ja kuidas läheb, jätab iseenesest terviku moodustamise lugeja kaela.
Ma ei taha asju keeruliseks ajada. Kui ma mõtleksin välja mingi teise nime, kes siis maailmas toimetab, liiguksin endast liiga kaugele. Taas üks põnev asi, mida filosoofia mulle õpetas, on see, et tahan liikuda üldiselt üksikule, mitte vastupidi, üksikult üldisele. Kaja ongi juba piisav üldistus keskealisest naisest, kes läks ülikooli. Põnevaks läheb asi siis, kui selle Kaja sees sobrada, otsida erinevusi hommikuse Kaja ja õhtuse Kaja vahel. Kas see polnud mitte Fred Jüssi, kes ütles, et kõige rohkem uusi asju märkad siis, kui kõnnid mööda tuntud radu. Natuke ma ennast tunnen, aga palju on veel avastamata. Mina ei ole valmis ja maailm ei ole ka valmis. Kui peab elama, siis tuleb ennast ka kogu aeg edasi luua. Normaalset, seda päris mina, ei ole ju olemas. On lihtsalt inimese eri olekud, taas ei ole üks tähtsam või rohkem päris kui teine.
"Ja minu kirjutamislaadi juures ei piisa kirjutamisest, peab ka samal ajal elama, et oleks, mida kirjutada."
Jälle jube hea küsimus. See oleks ikka paganama kihvt, kui lugeja samastuks autoriga. Mõtleks, et ma ise kirjutan praegu seda lugu, mida ma loen. See oleks küll midagi uut.
Iga asi, mida tehakse või öeldakse suust välja, on minu meelest hinnang. Filosoof Margus Otil on head mõisted “käesolev” ja “väesolev”. Kui miski tuua sealt väesolevast sfäärist siia, käesolevasse, siis see on juba hinnang. Aga koos sellega on asi ka lõppenud, kadunud, ära otsustatud. Need päris asjad on väesolevas, siis, kui veel ei otsusta. Võibolla tuleb see hinnete andmine minu osalemise tahtest ja arusaamise soovist. Tõesti, ma ei vaatle, ma osalen elus. Samm-sammult lõpetan mõtteid ja tegevusi. Üldse meeldib mulle “ei” rohkem kui “jaa”. Kui midagi jaatada, siis ma ei saa tegelikult midagi teada. Siis jätkub see, mis juba oli, see traditsiooniline elu. Aga mis siis mina sinna puutun?
"Maailm on täis üksikuid, omavahel kokkusobimatuid hetki. Neid märgates ja esmapilgul suvalistele seikadele tähelepanu pöörates moodustub mingi tervik. Selle terviku loob lugeja ise oma peas ja kujutelmas."
Kui te arvate, et kriitikust Kaja on rohkem päris Kaja kui raamatu Kaja, siis te küll eksite. Tsirkuse noored leiutasid juba ammu minu olemisest tingitud uue mõiste – “kajastama”. Mis tähendab Kaja moodi asjadele lähenema. Mingit situatsiooni mudides, süvenedes, tuleb sealt lõpuks välja üks teine asi. Sageli täiesti ajuvaba. Raamat ei kajasta, selle sõna klassikalises tähenduses, elu, vaid muudab seda. Ja igasugune muutus on vägivaldne, sest miski lõpetatakse. Mis saaks parem olla kui oma raevu seal väesolevas hoida ja selle abil ümbritsevat rünnata.
See, kas mulje on tõene või ekslik, ei ole minu öelda. Kui inimene midagi tunneb, siis ta tunneb seda päriselt. Sõna “tänavatüdruk” seondub mulle kodutusega. Aga tolle tüübi kodu seal raamatus on Tallinn. Selline positiivne – jälle hinnang – veidi suuremate mõõtmetega kodu.
Oi, teate kui kihvt on raamatu valmimise protsess. Hoopis teistsugune kui teatritegemine. Mina tegin oma töö ära. Seejärel otsis kirjastus kujundaja. Janno küsis tagasihoidlikult, et kui punk ta võib olla. See kaas on tema looming. Minu käsi sinna ei ulatunud. Teatris me peame kogu aeg läbirääkimisi, seletame ja veename üksteist. Töö käib hierarhiaid pidi. Aga kui jupp-jupilt anda oma valmis looming kellelegi teisele ära, kes selle pealt teeb oma asja, siis juhtub taas midagi üllatavat ka mulle.
Lugeja peale mõtlemise jätsin ma toimetaja Madis Kolga õlgadele. Mina mõtlen raamatu peale, mõtlen teksti peale. Taas tuleb sisse reaalsuse ja illusiooni küsimus. Mis on mis? Räägin seiga elust. Kunagi, ühes suhtes olles, mis oli muutunud veidi keeruliseks, lugesin ma salaja oma elukaaslase päevikut. Arvasin, et sealt selgub tõde, et saan päriselt teada, mida ta mõtleb ja tunneb. Aga see polnud nii. See oli puhas vale, ta eksis kuupäevade ja kellaaegadega. Tunded, mida ta kirjeldas, olid ilmselt tema omad, aga no faktidega ei saa ju eksida. See avastus ütles mulle selgelt, et igaühel oma reaalsus ja oma tõde. Need inimesed, kellega Kaja kohtub, ja need vestlused, mis peetakse raamatus, on ainult Kaja peas. See on Kaja suhe toimuvasse. Kajastatud kohtumised.
Kool on läbi, lõpetasin eelmisel kevadel magistriõppe Tallinna ülikoolis.
Nüüd olen maal tagasi, täiskohaga Pardimäel. Aga oluline on taas see, et maa ja linn on korraga võimalik.
Minu jaoks on filosoofia aeglase mõtlemise oskus. Väga praktiline oskus, mida peab päevast päeva treenima ja kasutama. Ja tänama pean ma selle eest õppejõud Andres Luuret, kes on ka raamatus üks peategelasi.
“Eratee” kirjutamise ajal ma ootasin Tuult, nautisin ta olekut. Täna ma tahaksin, et see külm kirdetuul ükskord lõppeks. Isegi kaheksa meetrit sekundis on juba liig.
Elu ongi üks kriis. Tütar kaevab hetkel väljas maad. Raevukalt ründab põldu, rebib umbrohtu juustest, et siis varsti kartulid maha panna. Mees aitab lapsel e-õppega tegeleda. Mina kirjutan teile vastuseid. Lubasin oma arvuti neile hiljem viiulitunni virtuaalseks läbiviimiseks. Ise jätkan siis stuudio paeseina vuukide puhastamist. Taas üks vägivallaakt.
Aga ma ka lubasin, et täidan need hiljem lubjaga ära.
Kui kriisi pole, siis peaks selle ikka ise tekitama. Inimene ei talu muutusi, eriti pealesunnituid. Ma vaatan vaikse muigega suunurgas, kuidas püütakse säilitada kõik endine. Samas ei olnud kuulda ega lehtedest lugeda, et meie elu oleks varem hirmus hea olnud. Isegi kui asjad on halvad, tahetakse see halb säilitada. Lollus kuubis. Mis neil teatriinimestel siis praegu häda on? Need, kes töötavad riigiteatris, saavad oma palka edasi. Ainult et tööd ei pea tegema.
Noh, mis tööd me siis täna teeme?