Sisukord
Kultuur
Postimees

Kuhu sundpaus kannab?

5 min lugemist
Tiina Mälberg toetub äreval ja keerulisel ajal teatrile: kui kriis kord selja taga, peaks teatris lavale jõudma August Strind­bergi “Surmatants”. FOTO: Ain Liiva

Näitleja Tiina Mälberg on aina tiirelnud proovide-etenduste-väljasõitude karussellil, toonud välja luulelavastusi, mänginud filmides. Märtsi lõpus, enne sünnipäeva ja esietendust, saabus sundpaus. Milliseid mõtteid see kannab?

Paar päev enne seda, kui Rakvere teatris pidi etenduma luulelavastus “Rannal ja veel”, millega Tiina Mälbergil oli kavas tähistada oma 50. sünnipäeva, keelati rahvakogunemised. Saal oli viimse kohani välja müüdud, aga etendus jäi toimumata. Nagu ka lavastuse “Kõike head, vana toriseja” esietendus.

Vaikus ja vabadus ... Milliseid mõtteid kannab sundpaus?

“Eks ma siin püüan helistada oma headele sõpradele, saatusekaaslastele, kel ka neil päevil sünnipäev isolatsioonis. Teatripäeva tähistasin Rakvere teatri kohvikus lõunat süües,” ütleb Tiina Mälberg.

Ehkki praegu pole proove ega etendusi, on näitleja päev siiani tegemisi täis. “Mulle meeldib, et saan kulgeda omas tempos. Palju ära tehtud ei jõua, aga kiirustama ka ei pea. Saan kuni üheksa tundi magada, hommikul rahulikult ärgata, võimelda tunnikese, süüa kiirustamata,” räägib Tiina Mälberg.

Järgneb kirjade ja uudiste lugemine, eelmisel päeval tehtud plaani ülevaatamine ja uute eesmärkide seadmine vastavalt sellele, milliseid muudatusi elu vahepeal on toonud. “Tegemisi on igasuguseid – praegu on vaja ootamatult auto remondiga tegeleda, käia korra nädalas toidupoes, süüa, pesu pesta, koristada. Vaatan filme, kuulan muusikat. Olen lugenud öökapile kogunenud raamatuid ja arvutisse kuhjunud näitemänge. Vabad päevad tekitavad kiusatuse võtta lahti ka vanad ideed ... ja näed, et need ei mahu kuhugi. Eks mitmes mõttes on viimasel ajal olnud suur ületootmine,” kõneleb ta.

Tiina Mälberg arvab, et laiemas laastus pole pealesunnitud ootamatu aja maha võtmine sugugi halb. “Teatriauhindade jagamisel ütles mu hea sõber, Ugala teatri näitleja Marin Mill, et on väljahingamise aeg. Nii ma seda võtangi. Rahutus ja ärevus väljendub minus sageli selles, et tahan paigale jääda, maha istuda, magada. Seda praegu rahulikult teha saangi.” Sedagi, et Eili Neuhausi lavastus “Kõike head, vana toriseja” eriolukorra tõttu lavale ei jõudnud, võtab näitleja rahulikult. “Lavastus on valmis, ootame, millal publik seda vaatama pääseb. Teatud laagerdumine tuleb vaid kasuks, usun,” sõnab ta.

Karantiiniajal on Tiina Mälberg püüdnud teha seda, mis seni tegemata jäänud. “Olen püüdnud suhelda inimestega, kes pidid mu sünnipäevapeole tulema. Sõprade innustusel püüan loota, et pidu, kuhu nii paljud on panustanud, saab ehk aasta pärast pidada, aga ega tegelikult ei kujuta praegu ette, mis meie elust ja ühiskonnast saab või kui pikki plaane pidada.”

Näitleja ütleb, et püüab praegu püsida pigem hetkes ja tegelda jõudumööda materjalidega, mis tulema peaksid ja veel plaanidest maha arvatud ei ole. Järgmisel hooajal seisab ees koostöö Rainer Sarnetiga ja August Strindbergi “Surmatantsuga”. “Rainer kirjutas mulle, soovitas muusikat, mida kuulata. Ma loen ja uurin sellest lähtuvalt teksti. Tulevikuplaanidega on tore tegeleda, aga püüan mitte liialt unistada,” räägib ta.

Südamel on Tiina Mälbergil aga Kunda rannas toimuma pidanud mereluulepidu. “Eelmisel aastal alustasime ettevalmistust, aga toetust ei saanud. Tänavu alustasime uue õhinaga, aga nüüd on see jälle ohus. Olud on keerulised, aga loodame, et augusti lõpus õnnestub luulepidu siiski ära pidada.”

Tiina Mälberg lausub, et tema jaoks on praegu kõige keerulisem see, et ta ei saa minna oma vanemaid vaatama. “Hoolimata nädala lõpul algavast puhkusest ei saa ma praegu neile kevadistes aiatöödes abiks olla. See ei ole väga lihtne. Aga katsume hakkama saada, suhelda Skype’i ja telefoni teel nii tihti kui võimalik.” Ta lisab, et lastega on kõik korras. “Tütar pidi kooli kõrvalt veel möödunud reedeni Tartus ostukeskuses töötama, aga potentsiaalse viirusekandjana tuleb tal praegu rahulikult karantiinis olla. Seetõttu saigi nüüd koolitöödesse süveneda. Tal tuleb esitada veel üks kirjatöö ja siis jääb oodata Viljandi kultuuriakadeemia lõpuaktust. Poeg vabakutselise näitlejana elab praegu õhust ja armastusest, etendused ja paljud tööd jäävad ära, aga tal on kodu ja tagala olemas. Kui pole hetkel sissetulekut, on talupojatarkusega üht-teist kõrvale pandud, loodan. Elame päev korraga. Mingeid plaane ei saa teha, asjad lähevad nagu lähevad. Samas hakkab fantaasia jõude olemisest tööle ja uusi ideid idanema. Ideedest, mis inimene suudab välja mõelda, realiseerub aga ainult käputäis. Tuleb olla rõõmus, kui üldse mõni neist teoks saab,” arutleb näitleja.

“See, et mingi šokk või katastroof pidi juhtuma, oli tegelikult juba mõnda aega õhus. Et tuletada meelde, mis on ikkagi põhiväärtused, millised olulised asjad meie elus,” ütleb Mälberg. “Selleks on praegu toimuv väga hea. Ehk tekib mingi selginemine. Viimase aja liigne rahale, edukusele ja efektiivsusele orienteeritus ootab ülevaatamist. Head asjad vajavad küpsemiseks aega, kõike ei saa teha aina kiirustades. Ma ei tea, mis sellest tuleb ja kui raske saab olema, aga arvan, et mingisugune jõujoonte ümberpaiknemine toimub.”

Tiina Mälbergi meelest pole vaja pandeemias süüdlast otsida, pigem tuleb märgata, kuidas see võrdsustab inimesed. “Ole sa Hispaania printsess või Saaremaa sepp ja pillimees, ükskõik millise religioosse, rassilise või seksuaalse taustaga, noor või vana, mees või naine – kõik me oleme selles olukorras võrdsed,” arutleb ta. “Äkki aitab see mõista, kui olulised oleme üksteise jaoks. Ka nüüd, kui peame hoidma teise inimesega kahe meetri jagu vahemaad, on tähtis ühine kulgemine ja mõtlemine, aitamine, üksteisega arvestamine. Need on teemad, millele see ootamatu aeg tähelepanu juhib. Soov teistega koos olla on praegu väga enesekeskne. Tuleb olla üksi, hoolides teistest.” Oma mõtetega üksiolek sunnib inimesi endale otsa vaatama ja paljudel juhtudel ei pruugi peegelpilt olla meelepärane, tõdeb Mälberg. “Miks tekitab teadmine, et peame olema poolteist kuud kodus, meis ärevust, miks me ei saa nende emotsioonidega hakkama, miks tekivad enesehävituslikud mõtted või soov kedagi rünnata? Nende küsimustega peaks nüüd iga inimene leidma aega tegeleda.”

Näitleja sõnul kergitab ootamatu pausikoht küsimuse, kuhu oleme viimasest majanduskriisist möödunud aastatel tragiduse ja töökusega jõudnud, kui ribadeks ja lõhki end ahnuse teel tõmmanud. “Võibolla praegune kodus istumise aeg õpetab mõtlema, kui palju me tegelikult vajame. Ei vaja ju väga palju! Mis viga karantiinis olla, kui on elekter, vesi ja internet. Pigem on vaja jaksu ja julgust, et mõelda, mille jaoks me siin toimetame. Eks sedagi tuleb mõelda, milleks ja kellele teatrit vaja on ja mis eesmärgil seda teha,” kõneleb ta.

"Viimase aja liigne rahale, edukusele ja efektiivsusele orienteeritus ootab ülevaatamist. Head asjad vajavad küpsemiseks aega, kõike ei saa teha aina kiirustades."

Tiina Mälberg, näitleja

Tiina Mälberg mõtiskleb, et ühiskonnale on teater oluline, ent see ei peaks olema nii jäigalt seotud produktiivsuse ja efektiivsuse mõistetega. “Oleme püüdnud seda nüüd oma paarkümmend aastat ustavalt teha, aga see on liiga kurnav ja väsitav. Asja sisu ja eesmärk pole ju selles. Inimesed armastavad ja ka vajavad lugusid, mida teatris jutustatakse, elamusi, mida teatrist saadakse. Aga teater ei peaks olema nii tohutult seotud tulu teenimisega. Me ei tee oma tööd üksnes raha pärast. Elamuse kvaliteet võib kiirustamises, väsimuses ja ületootmises kannatada saada.”

Näitleja hinnangul ei osata sageli väärtustada asju, mis hingelisel tasandil vajalikud. “Teatritegemises on liigutud tootearenduse poole. Samas ei saa seda ette heita, sest igaüks tahab oma head ideed realiseerida. On valiku ja otsustamise koht, millist kultuurilist või hingelist hoidu inimestele pakutakse. Peab olema erinevat – meelelahutus­likku, ideepõhist ja psühholoogilist teatrit –, sest inimeste hinged ja meeled on väga mitmekesised. Neid tuleb arendada ja toetada, et ükski osa tervikust ei jääks kängu ega tekiks väärarenguid, mille tõttu võiksid juhtuda hoopis halvad asjad.”

Et turgutada raskel ajal vaimu ja tervist ning hoida eemal kurvad mõtted, on Tiina Mälbergi salarelvaks praegu vitamiinid, päike ja kultuur. “Noor kolleeg tõi mulle 50. sünnipäevaks 50 tsitruselist, nii on mul juba mitu nädalat kuhi vitamiine iga päev laual. Soovitangi vitamiine kas eksootiliste puuviljade või kodumaise sibula, küüslaugu ja karulaugu näol. Vitamiinid aitavad vastu pidada, hoiavad tuju hea ja haigused eemal,” räägib ta. “Praegu sobib naljakas ütlemine, et sööge palju küüslauku, siis hoiavad teised inimesed viiruste ajal kindlasti teist eemale. Võiks nautida päikest ja mitte lasta tuulel endale liiga teha. Vaadata filme, lugeda raamatuid, ja miks mitte ka tantsida.”

Tiina Mälberg toetub äreval ja keerulisel ajal teatrile: kui kriis kord selja taga, peaks teatris lavale jõudma August Strindbergi "Surmatants". FOTO: Ain Liiva
Seotud lood
03.04.2020 07.04.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto