Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2019/11/21/12755655t1h1bf4.jpg)
/nginx/o/2020/04/06/13043693t1habee.jpg)
Pöörates aastatega aina enam tähelepanu mind ümbritsevale maailmale, tikuvad südame ligi ikka ühiskonna mured. Päikesest sädeleva nädalavahetuse radu pidi jõudsin omadega metsa, kus laudteed puudusid ja nende olematuse tõttu ka inimesed.
Oli vaid vaene kliimasoojenemisele jalgu jäänud jänes, seljas lumivalge kuub. Ja lademetes prügi metsas, milles puudus mootorsõidukitega liikumise võimalus. Samblavaipa katsid niiskemates kohtades vaid sõrajäljed ja noppimata jäänud pohlad. Ja nii nagu ma kodus ei aseta enne õhtusööki lauale, kui laud puhas, ei visanud ma ka samblale pikali enne, kui plasttopsid ja riideräbalad kokku olin korjanud. Kas mind jätkub, küsisin.
Kohe kindlasti ei jätku, et kanda hoolt kõigi rentslilaste, koduta jäänud loomade ja emakese looduse eest. Ka teisi, kes aitavad, ei jätku. Sest on ikka neid, kes prügikasti kogutud jäätmed elutoa vaibale kallavad, kuid veel hullem, sellisesse nurka peidavad, kuhu ei oska vaadatagi.
Nii nagu oli metsas, mis peaks olema koduks loomariigile, mitte paberile, mille seest oli võetud jäätis, tehes rõõmu ainult endale.