/nginx/o/2020/04/06/13043696t1h5ec1.jpg)
Inimestel on erinev valulävi. Ühed kannatavad südamevalu, hambad ristis, teised aga lahistavad nutta, kui noaga sõrme lõikavad. Tröösti ja lohutust vajavad aga kõige rohkem need, kes end hüljatuna tunnevad. Julgen arvata, et koroonapandeemia tõttu kehtestatud eriolukorras on kõige haavatavamad vanad inimesed, kes niigi tunnevad end pidevalt tõrjutuna, kui teemaks on väike pension või pikad ravijärjekorrad.
Jagan vanakeste mõtteid nüüdsest hädaolukorrast, olen need talletanud nendega vesteldes ja neid ära kuulates.
Sõja üle elanud 87-aastane memm, kes 1949. aastal koos perega Siberisse oli küüditatud, kurvastas, et märtsiküüditamise aastapäeval kalmistule ei pääse. “Olen 25. märtsil alati surnuaias käinud. Viimasel ajal aga pea pillab ja jalg on tönts. Kes aga aitaks süüdata aknal küünla? Tuppa sisse ei tohi ju valitsuse käsul mitte kedagi lasta. Ise pelgan kardina lähedal tikku tõmmata, et äkki läheb maja põlema. Ja jäängi tulle. Ehk olekski parem, saaks ometi sest maisest vaevast lahti.”
84-aastane Leili pahandas, et kõrget palka saav riigi ametnikkond on end sättinud kenasti kaugtööle kodukontoritesse.
“Sealt jagavad nad korraldusi jätta vanad ja tõbised inimesed isolatsiooni. Nende meelest toimuks justkui virtuaalse vile peale poekoti ukse taha panemine ja vanainimesele head isu soovimine. Kas toidukotis olev tatratang ka potti podisema jõuab või vorstijupp külmkappi, pole kellegi asi. Oh õudust, mis järgneb karantiinile, kui hakatakse leidma korteritest surnud vanainimesi, kes on kukkunud vastu teravat kapinurka, kraanikausi juures kokku vajunud või WC-st enam püsti tõusta pole jaksanud, kuna rulaator on kogemata käeulatusest kaugele libisenud.”
Täie mõistuse juures olev vanaproua Leili saab hästi praegusest erakorralisest olukorrast aru. Küll aga ei mõista ta, miks elus heal järjel olevad inimesed ei kipu enda hüvedest loobuma. “Segastel aegadel saavad kõiksugused õhumüüjad ja Ostap Benderid hästi hakkama, põevad isegi viiruse kergemini läbi. Kannatavad aga kõige nõrgemad, kes on oma muredega üksi jäetud.”
Malle, vanuselt seitsekümmend pluss, ei taha olla küüniline, küll aga kahetseb, et riigikogu valimised olid aasta tagasi, mitte ei ole praegu. “Möödunud talvel käisin õhtul koeraga jalutamas, ja oh üllatust, mulle jalutas tänaval ühe teise kena noore naisega poliitik Siret Kotka vastu. Oi kui viisakalt ta teretas! Pakkus kompvekke, millele oli trükitud tema kena näolapp. Viisakalt palus prouake hääletada keskerakonna poolt, unustamata toppida mulle pihku ka oma pildi ja numbriga voldikut.
Mina muidugi pole suu peale kukkunud, vaid tahtsin teada, mida ma veel peale suutäie magusa hääle eest saan. Kotka vastas, et keskerakond tõstab pensionit 100 eurot ja kindlustab kõik vanainimesed hooldekodukohaga neile sobiva tasu eest. Vanarahvas teadis öelda, et loll saab kirikuski peksa ja ära usu hundi juttu.
Nüüd istun kodus nelja seina vahel. Vererõhk on hirmust kõrgeks läinud, sest keelud ja käsud, mis partei ja valitsus jagavad, ei seisa meeles isegi noorematel inimestel. Kõige hullem on aga see, et kohe-kohe keelatakse vanaemade ja lastelaste kokkusaamine päriselt ära.
“Kõige rohkem on nelja seina vahele jäänud vanad inimesed nördinud selle üle, et mitte kellegagi pole rääkida, infot kostab küll raadiost ja televiisorist, söögi alla ja söögi peale.”
Kas Siret Kotka või mõni teine riigikogus istuv poliitik võiks selgitada, kes mu koeraga siis jalutama läheb. Mu sõbrannal on kass. Ka tema on hädas, sest liivakast hakkab täis saama.”
Milvi, vanuselt iginoor ja muldvana, vastas küsimusele, kuidas ta hakkama saab, et kui kuidagi enam ei saa, siis kuidagi ikka saab. Peaasi, et ei kaotaks huumorimeelt.
“Ehk ongi inimestel varsti palju kasu kokkuostetud peldikupaberist. Teledoktor Viktor Vassiljev küll väitis, et koroona ei ole kõhulahtisus, aga kui paberit korralikult ümber pea ja näo mässida, oleks see üks meede, et vihatud viirust poodi minnes vältida. Kaitsemaske ega desovahendeid pole mitte kusagilt saada, neid ei jätku isegi meedikutele. Ei tea, kas õhukesi vihmakeepe on veel müügil. Need peaksid ju asendama kaitseülikonda. Mina igatahes ei kavatse jääda koju kinnise ukse taha surma ootama. Õnneks jaksan veel kepi najal poodi koperdada.”
Üks eakas härra oli väga pahane poliitikute peale. “Minu ainuke poeg pidi Soome jääma ja koju enam ei pääse. Hää küll, Kalevipoeg Soome ehitaja kohta öeldes ei solva enam ammu mitte kedagi. Küll aga istub praegu jõude kultuuriminister, kes sõimas kord inimesi, kes võõrsil töötavad, mugavuspagulasteks. Ma mäletan seda väga hästi, poiss oli just Soome tööle läinud. Mõned poliitikud ja ametnikud on ju nüüd ise mugavuspagulased,” põrutas vana mees.
“Komejandimajad pandi kinni, lauljatel enam laulda ei lasta, kuna levib ju see va koroona. Mille eest need seltsimehed kultuuriministeeriumis palka saavad?”
"Küsimuse peale, kuidas mina teda aidata saan, vastas vana mees, et hea, kui kellegagi rääkidagi saab, sest ta kardab natuke, mis juhtuma hakkab."
Küsimuse peale, kuidas mina teda aidata saan, vastas vana mees, et hea, kui kellegagi rääkidagi saab, sest ta kardab natuke, mis juhtuma hakkab. “Surma ma ei karda, sest elu ongi surmaga lõppev haigus. Küll aga ei tohiks vanu inimesi suruda nelja seina vahele, justkui nemad oleksid kõige segavam faktor. Et siis on rahu majas ja bakteripolitseinikud saavad toimetada seal, kus rohkem rahvast liigub, et kontrollida, kas ikka pikivahe vastab normatiividele. Ei oskagi muud enam kosta, kui tule taevas appi.”
Siinkirjutaja saab viimasel ajal palju selliseid kõnesid. Eakatelt, kes helistavad abipakkumise kuulutuse peale. Kõige rohkem on nelja seina vahele jäänud vanad inimesed nördinud selle üle, et mitte kellegagi pole rääkida, infot kostab küll raadiost ja televiisorist, söögi alla ja söögi peale. Kui aga hakkad mõnd numbrit valima, on telefon kinni või pandud ootele. Kohalik sotsiaalamet ka ei vasta või valitud number annab samuti kinnist tooni. Ja mõnedel vanakestel, kes praegu peaksid isolatsioonis viibima, polegi kontaktandmeid.
Miks pole veel mitte ühtegi paberkandjal infovoldikut inimestele postkastidesse jõudnud? Saage ometi aru, et kõikidel kodanikel pole internetti ega isegi mobiiltelefoni, rääkimata kohalikust ajalehest.