Virulane Šveitsi saalihokiliigas: miks mitte võtta medal

Katrin Kivirand on Eesti koondiste sinist võistlusvormi kandnud üheksa aastat. Motivatsiooni jätkata on tal endiselt, üheks sihiks võiks olla kahe aasta pärast Rootsis peetav MM-i finaalturniir. Foto: Marek Stitny

Kolmanda hooaja välismaal saalihokimängijana selja taha jätnud Katrin Kiviranda võib nimetada õnnelikuks naiseks. Olukorras, kus kogu ülejäänud spordimaailm ootab segaduse lõppu, sõlmis tema Šveitsi saalihokiliiga paremikku kuuluva tiimiga uueks hooajaks aastapikkuse lepingu.

Üheksa aastat Eesti koondist esindanud 30-aastase kaitsemängija tänavune klubihooaeg kulmineerus play-off-seeria avaringiga, kus tema senine tööandja Zug United kaotas põhiturniiri kolmandal tabelireal lõpetanud Berni tiimile Wizards. Kohe pärast neid mänge jõudis koroonapuhang Šveitsi.

“See oli minu jaoks esimene niivõrd vara lõppenud võistlushooaeg. Kui näiteks aasta tagasi kulmineerus hooaeg aprilli lõpus ja saime medalid kaela, siis seekord sai kõik läbi põhimõtteliselt märtsi alguseks,” kõneles Katrin Kivirand. Koju ta siiski tagasi ei kippunud, sest ka tuleviku kohta saabus varakult selgus majja ning käsi sai uuele lepingule alla pandud.

Praegu Zürichi äärelinnas, umbes Tallinna Nõmme linnaosa sarnases kohas elav ja talle ette antud treeningukava järgi iseseisvalt viiel päeval nädalas harjutav Katrin Kivirand tõdes, et Šveits on Euroopas justkui koroonaviiruse epitsentris, sest seda ümbritsevad Itaalia, Prantsusmaa, Austria ja Saksamaa. Et sportlane kodust eemale ei satu, pole tal mingeid halbu kogemusi õnneks ette tulnud. “Olukord on enam-vähem sama kui Eestis: kõik kohad on suletud ja kuskile välja sööma või kinno minna ei saa. Väljas ja poes saab käia, aga muidu peab püsima kodus,” tähendas ta.

“Üüri ja toidu eest muretsema ei pea, sest nende eest kannab hoolt nii-öelda tugipere. Ülejäänud kulud, nagu transport, varustus ja muu, katab klubi, kellelt ei saa ma mitte küll palka, vaid pigem taskuraha. Ei tea, kas peab nüüd just väga säästlik olema, aga selles mõttes klubi poolt mingit väga suurt rahalist tuge ei ole,” rääkis end siiski elukutseliste sportlaste hulka lugev Katrin Kivirand.

“Kui võrrelda kõrgemal tasemel saalihokit mängivaid naisi meestega, siis mehed saavad siin Šveitsis saalihokit mängida küll professionaalselt, aga naised pigem mitte. Isegi mitte siis, kui olla tippvõistkonnas parimate mängijate seas.”

Teen praegu plaani sinnamaani, et mängida veel ühel MM-il, ja seejärel vaatan, mis saab edasi.

Katrin Kivirand

saalihokimängija

Šveitsi sattus väikesest Vajangu külast pärit Kivirand paari Soome liigas veedetud hooaja järel. Põhjanaabrite juures esindas ta kaks hooaega Tampere naiskonda Koovee, kellega õnnestus tal teisel aastal tiitlivõistlustelt võita pronksmedal. Katrin Kivirand ja sama naiskonda esindanud teine Eesti koondislane Diana Klavan olid ühtlasi esimesed eestlased, kes Soome naiste meistrivõistlustel medaliteni küündisid.

“Pakkumisi tuli Soomest juba ülikooli ajal, aga siis ma ei tahtnud veel minna, sest olin Eestis tööl, mängisin siin ning kõik tundus hästi. Lõpuks, kui üks teine, tol hetkel Tartus mänginud tüdruk ütles, et tema tahab minna, otsustasin ka lõpuks, et lähen,” rääkis Katrin Kivirand. Naise sõnul oli tal võimalus ka Soomes mängimist jätkata, aga kuna tekkis põnev võimalus end proovile panna uues välisliigas, valis ta selle variandi.

“Mõtlesin, et miks mitte: kui nüüd ei lähe, siis tõenäoliselt ei lähe enam mitte kunagi,” lausus ta. “Soome minnes mõtlesin samuti, et teen seal ühe hooaja, aga lõpuks olin kaks. Nüüd olen samamoodi siin.”

Katrin Kiviranna kinnitusel on Soome ja Rootsi liigad saalihoki mõistes maailma tipptasemega, kuid päris tundmatusse ei hüpanud ta ka Šveitsi siirdudes.

“Natukene eeltööd tegin ikka. Uurisin klubi kohta, aga käisin enne lõpliku otsuse langetamist korra neil kohapeal külas ning tegin kaasa kaks trenni. Vaatasin, kuidas on tiim ja inimesed ning milline on nende visioon, sest sellel hetkel olid nad saanud uue treeneri ja paljud mängijad olid vahetunud. Nende jaoks oli see põhimõtteliselt uus algus,” meenutas ta.

Nüüdse klubivahetuse järel kinnitab mängija, et motivatsiooni tal jagub. Üheks verstapostiks, milleni jõuda, võiks tema sõnul olla kahe aasta pärast Rootsis toimuv saalihoki-MM.

“Teen plaani sinnamaani, et mängida veel ühel MM-il, ja seejärel vaatan, mis saab edasi. Praegu veel tahtmist jagub, ja miks mitte võtta lisaks Eestile ja Soomele ka siit liigast üks medal. Võimalused on väga head,” rääkis Katrin Kivirand.

Konkurent tegi pakkumise

Möödunud hooajal esindas Lääne-Virumaa juurtega saalihokimängija Katrin Kivirand Šveitsi kõrgliigatiimi Zug United. Foto: Michael Peter Allenwinden

“Bern oli meie jaoks kõige raskem vastane, kuigi nad lõpetasid põhihooaja kolmandal kohal ja meie olime kaheksandad,” meenutas Katrin Kivirand hooaja lõppu, kus tema koduklubi läks veerandfinaalis kokku soosikute hulka arvatud Wizardsi võistkonnaga.

“Tugevamad tiimid said valida, kellega nad veerandfinaalis mängida soovivad, ning Bern valis meid. Kõikidest võimalikest variantidest olid nad meie jaoks kõige keerulisem vastane, sest kaotasime mõlemas põhiturniiri mängus neile päris suurelt. Nad mängisid palju jõulisemalt, olid füüsilised ja kiired. Väga ebamugav vastane. Isegi kahele esimesele jäime vähem alla.”

Läänevirulasel oli sellel ajal juba teada, et tema uueks koduklubiks saab just sama klubi. “Pakkumise tegid nad mulle kohe peale põhiturniiri lõppu. Olin ainus meie võistkonnast, kes pakkumise sai,” rääkis ta. “Kuna Bern otsis uueks hooajaks kaitsjat, olin nende silmis piisavalt kogenud ja hea mängulugemisoskusega ehk vastasin täpselt kriteeriumitele.”

Katrin Kivirand lisas, et Šveitsis hakatakse uueks hooajaks mängijatega kõnelusi pidama üsna varakult. Esimesed jutud peeti juba aasta alguses. “Valikuvõimalusi oli mitu. Jaa-sõna ütlesin esimese veerandfinaalmängu järel. Soovisin leida endale vahepealseks ajaks rakendust mingi töökoha näol ning elamise. Juunikuust hakkangi treenima klubi U17 vanuseklassi noori.