Intensiivravipalat on hull koht

Aivar Ojaperv. Foto: Vladislav Musakko

Olen üks neist, kes aasta alguses koos mõne kolleegiga targutas, et koroonaviirusega võitlev Hiinamaa on üks paras paanikaosakond, ei muud. Eks igasugu ebolad ja SARS-id jõudsid mind ja meid rahustada ka – need haigused ei jõudnud meieni ja seepärast tundusid ülespuhutud meediamullina. Tunnistan, et eksisin.

Niisiis sai koroonast arvatud, et ka gripp tapab inimesi, rääkimata muudest haigustest, autoõnnetustest, kuritegudest. Ühe sõnaga: ei maksa seda va koroonat väga tõsiselt võtta.

Praeguseks, mitu kuud hiljem, kui pidanuks, on olukorra tõsidus meile lõpuks pärale jõudnud. Kahjuks ei jõudnud sellele arusaamale varem ka meie terviseamet ega ülemaailmne tervishoiuorganisatsioon. Ka nemad, vähemalt avalikkuseni jõudnud info põhjal, ei võtnud asja päris tõsiselt.

Võrkpallimängude korraldamine itaallastega Saaremaal oli muidugi lauslollus, aga see on paraku tagantjärele tarkus. Me ei tea, kuidas levinuks viirus Eestis ilma selle koldeta, aga näpuga näitamisest või sajatamisest pole enam kasu. Ega saarlased polnud ainsad, kes kaheldava otsuse tegid. Leedulased lubasid nädala jagu varem Kaunasesse Milano Armani, Euroliiga korvpallimeeskonna, rääkimata paljudest Meistrite liiga jalgpallikohtumistest, mida tagantjärele viirusepommideks hinnatakse.

Isegi käisin Kaunases korvpalli vaatamas. Veel pärast leedulaste mängu itaallastega, ja koroona üle sai vaid nalja visatud. Ei aimanud meie reisiseltskonnast toona keegi, et liigume tegelikult suure hooga üleilmse kriisi suunas.

Eesti ametkondade kommunikatsioon viiruse teemal on olnud tõepoolest segasevõitu, aga andkem see neile andeks. Jah, me ei saa täpselt aru, peab siis testima või mitte, kaitsevad need maskid või mitte. Ka haigete loendus on sassis, aga numbrid on vaid statistika jaoks.

“Olen püüdnud säilitada optimismi. Kuigi töötamine kodukontoris, mida ma varem ägedaks pidasin, on muutunud tõeliseks õudusunenäoks. Tahan tagasi tööjuure juurde ja näha oma häid kolleege! Tahan suhelda!”

Olen püüdnud säilitada optimismi. Kuigi töötamine kodukontoris, mida ma varem ägedaks pidasin, on muutunud tõeliseks õudusunenäoks. Tahan tagasi tööjuure juurde ja näha oma häid kolleege! Tahan suhelda! Tahan inimeste keskele! Ma ei taha ärgata Skype’is ja uinuda Skype’is! Aga saan mõistusega aru, et ei tohi ringi siiberdada. Ma võin ohtu seada ennast, ja veel rohkem teisi.

Muide, kuulun ka ise riskirühma. Parajalt paks mees parimates aastates, kes mullu augustis, oma lemmikkuul, istus paar nädalat haiglas, sealhulgas intensiivravipalatis. Teemaks paksude ja vähe liikuvate vanameeste “kutsehaigus” – südamesoonte rikkiminek.

"Kenad sanitarineiud, kellele tavaolukorras üritaks kõrtsis välja teha, küsivad sinult, siiber käes, kas sa kakada tahad."

Jumala eest, ma ei soovita intensiivravipalatit mitte kellelegi, see on väga kole koht! Kenad sanitarineiud, kellele tavaolukorras üritaks kõrtsis välja teha, küsivad sinult, siiber käes, kas sa kakada tahad. Arstitädid ja vanemõed, kellega sobiks Alliksaare luulest rääkida, takseerivad su rannet ning kubet ja arutavad, kust oleks parem sond südamesse saata. Ning samas ajab sinust vaid kardinaga eraldatud kõrvalvoodis lebav saatusekaaslane täitsa adekvaatset juttu, ning sureb minuti pärast lihtsalt ära.

Neli päeva intensiivravipalatit oli sama hull kogemus kui kaks aastat Nõukogude armeed!

Seepärast palun ma kõiki: kuulake sõna! Püsige kodus! Ärge aidake viirusel levida! Tühja see katkine majandus, selle saab ära remontida. Klassikud on öelnud, et WC-l ja surnuaial on üks ühine näitaja: kui aeg on käes, siis tuleb minna. Aga kui aeg ei ole veel käes, kui mineku on tinginud kellegi hoolimatus, siis on see valus.

Hoidkem teineteist, sõbrad.