Koolireform kogus pigem poolthääli. 90 aasta eest Virumaal
8. aprill 2020, 00:00
Kui viimasel ajal on kõneainet andnud riigigümnaasiumi loomine Rakveresse, siis 90 aastat tagasi oli päevakorral sarnane teema.
Kui üleriigiliste uudiste seas olid 1930. aasta aprilli esimesel poolel olulisemateks käsitlused kindral Johan Undi atentaadist ja mõrtsukatöö sooritaja tabamatuks jäämisest, siis Virumaa Teatajas oli üheks põletavamaks teemaks koolireform, millest ikka ja jälle juttu tehti.
1930. aasta 10. aprilli Virumaa Teatajas ilmus artikkel pealkirjaga “Kadugu vesivõsud hariduspõllult”, mille autoriks oli märgitud lihtsalt “Pedagoog”.
“Viimasel ajal on aktuaalsemaks päevaprobleemiks haridusministri poolt algatatud koolipoliitilised reformid. Eesti koolis on leitud midagi mäda juba varem. Iseseisvuse alguaastail tehti seal nii mõnigi väärsamm, milliste tagajärjed selgesti avalduvad alles nüüd. Nende vigade opereerimisele ja ülekulutuse kõrvaldamisele ei asutud aga kunagi.
Alles min. Hünerson võttis probleemi lahendamise ette kindla käega, lähtudes sealjuures nii majanduslikkudest kui pedagoogilistest kaalutlustest.
Uuendused haaravad: 1. õpetajate ettevalmistamist ja 2. koolivõrgu koostamist. Õpetajate ettevalmistamine toimus meil seni 5 seminari pedagoogiumi ja suvikursuste kaudu. Loomulikult tekkis sellise asutiste arvu juures õpetajate üleproduktsioon, peamiselt naisõpetaj. arvel (1928./29. a. lõpetajaist jäi kohata 27 jne.), milline nähe aga rahvamajanduslik kahju.
Teiseks: seminarid annavad lõpetajatele nii üld- kui kutsehariduse. Kahte jumalat teenides ei omandata aga kumbagi õieti. Ei suudetud pakkuda aja puudusel teadmisi pedagoogilistest põhiprobleemidest, nagu kodanikukasvatus, hingeanalüüs, individuaalne töö jne. Ka lähetatakse lõpetanuid koolitööle väikese praktiliste teadmiste ja kogemuste pagasiga. Mõne praktikatunni andmisega eeskujulikus seminaris ning lühiajalise hospiteerimisega maaalgkoolides ei omandata veel meetodeid töötamiseks iseseisvalt viletsates oludes ja ühendatud klassides.
Ka võetakse seminari vastu algkoolide lõpetajaid, kellel pole veel selgunud tulevane tee. Selletõttu sattub kooli elementi, keda kõrvaldatakse aastate vältel kui õpetajakutsele mittevastavat (üle 20 õpilase ühest klassist 6 a. jooksul). Lahkujatele on see aga raskeks moraalseks hoobiks. Ka on teatud piirides õige seminaride kallidus, eriti stipendiumite arvel. Kogub ju sinna palju vaesemate vanemate lapsi (seminaris pole õppemaksu).
Ülaltoodud puudused dikteerisid reaalsete sammude tarve. Üleproduktsiooni kaotamiseks vähendatakse ettevalmistusasutiste arvu. Sügavamate pedagoogiliste teadmiste ja laiemate praktiliste kogemuste hankimiseks asendatakse sem. 2-aastaliste pedagoogiumidega, kuhu võetakse vaid keskkoolilõpetanuid.
Selline hariduspoliitiline reform teostus hiljuti ka Saksamaal, kus seminaride varemeile püstitati pedagoogilised akadeemiad. Sama teed kavatsetakse käia Taaniski.
Kavatsuste järele jääks ettevalmistusasutusi 3: Tallinnas, Tartus ja Haapsalus. Tallinna seminar suri tänavu, Võrus suletakse 1. aug. s. a. ja Rakveres lõpetatakse tegevus järkjärgult 3 a. pärast. Viimase ruumidesse asuksid linna keskkoolid – ühisgümnaasiumina reaal-, humanitaar j. t. harudega. Seminari harjutuskool aga muudetakse linna 4. algkooliks (oli varemgi selleks) ja asub ühe keskkooli ruumidesse.
2. Algkoolide võrgu rajamisel avati koole ja klassikomplekte üle tarviduse, õpetajate kogud paisutati suureks. Vesivõsude kõrvaldamise ka siin võttis oma töökavva minister Hünerson. Kõigepealt loetakse lapsed. Vastavalt nende arvule avatakse koole. Klassikomplektide arvu vähendatakse ühendamise teel.
"Ka võetakse seminari vastu algkoolide lõpetajaid, kellel pole veel selgunud tulevane tee. Selletõttu sattub kooli elementi, keda kõrvaldatakse aastate vältel kui õpetajakutsele mittevastavat."
Maa-algkoolid muudetakse 7. õppeaastasteks, kusjuures 1. ja 2. käib suveti. Selletõttu väheneb õpetajate hulk ja tarve suurte koolimajade järele. Koondamisega loodetakse vallandada kuni 700 õpetajat, mis tähendab aga suurt majanduslikku kokkuhoidu.
Koolivõrgu kujundamine võetakse har.-sots.-ministeeriumi võimupiirkonda. Ministeeriumis on valmimas koolide järelvalve seadus, algkoolide seaduse parandused j. m. Tagavara õpetajte arvu vähendatakse 50% võrra. Õpetajate vallandamine ja ümberpaigutamine tehakse lihtsamaks, et ei korduks enam kurikuulsad Kildu lood. Välja kuulutati ka odavate ja otstarbekohaste koolimajade plaanide võistlus, ning härrastemajade kasutamiseks koolimajadena ei tehta takistusi.
3. Ehkki haridusministri sammudele seni vaenulikult on reageerinud vaid vastasrind, on sealgi kiidetud õigeks enamik seminaride sulgemismotiividest. Ka aval. algkoolide võrgu reguleerimise kohta pole toodud rabavaid vastuväiteid. Praegusel majanduslikul kriisiajal ei saa ju loopida miljoneid laiutamiseiks haridusalal.
Talumajapidamiste kokkuvarisemiste arvu järjekindla suurenemisega on põllumehed aetud meeleheitele. Raudne kokkuhoid võib tuua siin parandusi, arvestades ka sellega, et lähematel aastatel kulud eelarves tõusevad hariduse, välisvõlgade j. m. alal veel 7.500.000 kr. võrra.
Väidetakse: klassikomplektide koondamisega kannatab õppetöö. Senikaua küll, kui õpetajad ei oma kogemusi töötamiseks mitme klassiga. Välismail töötab aga õp. kuni 6. õppeaastaga. Dalton plaani loojal oli käes 8 õppeaasta lapsed. Meiegi peaks jõudma kord nii kaugele.
Ka vähenevat maa-algkoolides õpetajate suvepuhkus. Olgugi, et kasvatustöö on närvesööv, ei ole paarinädalaline lühenemine veel mingi sotsiaalne kuritegu.
Täielikult on seni vaikind aga õp. kutseorganisatsioonid. Eesti õp. liit on protesteerind vaid paari pisiasja puhul, üldiselt kuuldub, et uuendusi aktsepteeritakse rahuldustundega. Võru õp. liit on seda isegi avalikult toonitanud.
Igatahes tuleb aga minister Hünersoni kindlaid samme ainult pooldada. Sarnane halastamatu kokkuhoiu põhimõte peaks teostuma teistelgi elualadel – elu nõuab seda.”
Õpetajate seminarid pandigi kinni, Rakveres lõpetas see kool tegevuse 1932. aastal. Koolimajaks hoone siiski ei jäänud, vaid see anti hoopis kaitseministeeriumile. Sõjaväe kätte läinud koolimaja kohendati ametiruumideks, kõrvalhoonetesse majutati ohvitserid. Staadioni kasutati riviõppusteks ja sportimiseks, majade taha ehitati lasketiir.
1945. aastal alustas seal aga uuesti tegevust õpetajate seminar, kuni see 1957. aastal lõplikult suleti.
Gümnaasiumid liideti 1931. aastal, Rakveres pandi kokku Viru maakonna poeglaste gümnaasium ja Rakvere linna ühisgümnaasium, uus kool tegutses poeglaste gümnaasiumi majas Pikk 29 Rakvere ühisgümnaasiumi nime all.
Aga üldiselt jääb mulje, et praeguseks riigigümnaasiumide loomiseks on siitkandimehe Otto Strandmani valitsuse põllumehest haridus- ja sotsiaalministri Jaan Hünersoni 90 aasta tagusest reformist omajagu mõtteid ammutatud.
Koolilõpilased saadeti sõjaväelaagrisse
Haridus- ja sotsiaalministeerium määras 1930. aastal koolitöö lõpuajaks 6. juuni. Keskkoolide 3.–6. klasside ning kutsekoolide 2.–3. klasside õpilastele nähti ette suvised sõjalised õppused 31. maist 6. juunini.
Tütarlapsed pääsesid kergemini: kui noormeeste sõjaväeõppused kestsid seitse päeva, siis tütarlapsed pidid kuuel päeval tudeerima “majanduslikku ja tervishoidlikku eneseaitamist”. Õnneks on 1930. aasta 10. aprilli Virumaa Teatajas selgitatud, milles see seisneb.
Nimelt sisaldas too “eneseaitamise” kursus üksikasjalikumat tutvumist “koduhoiuga, kodukaunistamisega, majapidamisega, käsitööga, esimese arstiabiga ja lastekaitsega”.
Tütarlaste kursusi juhendasid vastavate ainete õpetajad ja ministeeriumi lähetatud erialainstruktorid.
Ning koolide lõpuaktuste kohta teatas ministri määrus, et need ei või toimuda mitte enne kui 6. juunil kell 15.
Koolinoori tabas koroonahaigus
1930. aasta 12. aprilli Virumaa Teataja “kurdab” selle üle, et viimasel ajal moodi läinud koroona on tunginud Rakvere linna ühisgümnaasiumisse ning koolis on püsti pandud koguni kaks koroonalauda – üks poistele ja teine tüdrukutele. Lauad olevat igal vabal hetkel ning hiliste õhtutundideni hõivatud. “On tekkinud teatav kiht õpilasi, kellel koroona haiguseks,” kirjutas ajaleht.