Nädala kaja: kannatusajast ülestõusmisse

Anu Viita-Neuhaus. Foto: Meelis Meilbaum

Kas oleme alguses või poole peal, küsib sõbranna järsku keset videovestlust. Filosoofiline küsimus puudutab kõiki jutukaaslasi. Vaikus. Kes küll teab, kus lõpeb ots? Kas maailma äärel asuval müütilisel saarel? Ultima Thule laulus kõlab küsimuse takka hingepalsamina mõjuv priiks lendlemise sõnum.

Inimloomused on isenäolised: kes ohkab raskelt ja sügavalt, kes on kindel – ilmtingimata oleme poole peal. Lootus ja usk. Isegi kui neid on äreval ja kummalisel ajal kübeke, aitab sellest hingerahuks ligimeste eemal olles. Kõik lähedane on järsku nii kaugel: õde ei või tulla, mampsi ja papsi juurde ei tohi minna, sõber on ainult telefonis, treener oma kodus ... Puhuti näib, et piin ei taha kuidagi lõppeda.

Omad ja võõrad. Tundmatud. Nad on kõikjal. Arvo Pärt, maestro, helikunstnik, jutustas kord, kuidas igal aastal – kevadel ja sügisel – istutab üks tundmatu inimene tema ukse ette ilusa lillepeenra, mis tegelikult on nagu kunstiteos. Ta ei tea, kes ta on – ta ei saa teda kätte. “See inimene on mind nii õnnelikuks teinud. Kui ma ka kümme korda päevas lähen uksest välja ja sisse, siis ma alati mõtlen tema peale, kui ma sellest peenrast mööda lähen, ja olen südamest tänulik temale,” on Arvo Pärt kõnelnud.

Nii nagu lilleistutajast tundmatu on suures heliloojas midagi väetanud, on nõndaviisi meie kõigiga. Meie taevaid kuldavad lisaks lähedastele inimesed, keda vaevalt teame või keda me ei tunne hoopiski. Iseäranis praegu.

"Meie taevaid kuldavad lisaks lähedastele inimesed, keda vaevalt teame või keda me ei tunne hoopiski. Iseäranis praegu."

Niimoodi olgem südamest tänulikud temale, kes eesliinil: õpetab lapsi, võtab koroonaproove, müüb toitu, valvab tänavaid.

Olgem tänumeeles nendega, kes kuulavad meid headel, aga ka halbadel päevadel.

Ülestõusmispühad on nagu elu, kus kurbusest saab rõõm. Niimoodi kulgeme vaiksest laupäevast tasapisi ülestõusmispühadesse. Vaimulik ja hingehoidja Annika Laats jutlustas kord, et suur reede ning ülestõusmispühad on elu ja armastuse võidukäik keset pilvist maailma.

Pühakiri meenutab meile läbi aegade olulist käsku: “Armasta oma ligimest nagu iseennast.”

Kandkem endaga seda mõtet. Kuigi jumalakojas ei kohtuta, kirikute uksed on sulgunud, saavad meie südamed olla avatud. Ärgem alustagem justkui ristikäiku, hoidkem üksteist niimoodi, et ei suundu neil ülestõusmispühadel Käsmu, Võsule, Viru rabasse. Ehituspoodi. Ega lähedastele külla. Alguses, keskpaigas või lõpus – ükskõik kus me praegu oleme. Oodakem veel. Püsigem kodus.

Armastagem kaugelt, et sedamoodi kulgeda kannatusajast ülestõusmisse.