Sisukord
Uudised
Paberleht

Noorimad naudivad eriolukorda ning ema ja isa on rollid vahetanud

3 min lugemist
Perekond Kukk ütleb, et neil on vedanud, sest majas on ruumi ning olemas on aed, kus mängida ja värsket õhku hingata. Pildil on isa Kaido ja ema Maris, lapsed Hugo Meinhard (1), Emma Margaretha (3), Paul Leonhard (8), Õnnela Carolin (15) ja Õnne-Elisabeth (17). FOTO: Ain Liiva

Alates 13. märtsist on Rakveres elava perekond Kuke jaoks muutunud nii mõndagi. Kõigepealt läks kolm aastat ja mõned kuud peale nooremate lastega kodus olnud ema Maris tööle. Ja ülejäänud pere – kolm koolis käivat last ning pedagoogist isa Kaido – jäi koju, distantsõppele. Eriolukord.

Praktiliselt tähendab see seda, et ema Marisel tuleb hommikuti sättida end tööle – kodukontorisse, mille ta on sisse seadnud tütre tuppa. Toavaldaja ise kolib oma koolimajandusega selleks ajaks elutuppa diivanile. Teine tütar asub õppetööle oma toas, esimeses klassis käiv Paul Leonhard (8 a) alustab koolitarkuse taganõudmist isa abiga.

Pere pesamunad, Hugo Meinhard (1 a) ja Emma Margaretha (3 a), saavad muidugi kamba peale hoitud ning tuleb tunnistada, et tekkinud eriolukorras on nemad omadega mäel: kogu pere – välja arvatud kodukontori suletud ukse taha varjunud ema – on terve päeva nende mänguulatuses. Või noh peaaegu, sest alati kõiki segada ei tohi.

Pereisa, kelle täita on neil päevil lapsehoidja-õpetaja-koka-koristaja kandev roll koduses eksistentsis, ütleb, et “koristamine ja toidutegemine on selgeks saanud”. Ja ei kurda. Üldsegi. Oma tööga – Kunda kooli õpilastele tehnoloogia ja tööõpetuse ülesannete ettevalmistamise ja nende täitmise kontrollimisega saab ta tegeleda siis, kui ülejäänud pere veel magab või juba magab või pere noorimal on lõunauinak.

Mõlemad vanemad tunnistavad, et on heas seisus, kuna elavad suures aiaga majas, kus igaühel on piisavalt oma ruumi ning võimalus värsket õhku hingata. Ja aiast välja pole lapsed selle aja jooksul oma nina eriti pistnud: toidupoes käivad ainult vanemad ning aeg, mil kaubanduskeskused lahti olid ja teismelised tütred seal oma sõpradega kokku said, on jäänud minevikku.

Pinget ja stressi päevad läbi koosolemisest Kuked ei tähelda. “Ma olen omast arust piisavalt introvertne ja mulle sobib,” kostab Õnne-Elisabeth (17 a). Ema on rõõmus, et ometi on peale väikelaste hommikust õhtuni majas ka suuremaid inimesi, kellega intelligentsemaid vestlusi arendada – ning muidugi uus põnev töö! See tähendab eKooli haridustehnoloogina muu hulgas e-kooli platvormi tutvustamist, nõustamist ja koolitamist. Tütred tahaks muidugi sõpradega kokku saada, aga suurt häda ka pole, saab ekraanide vahendusel hakkama ning vaba aega sisustada Netflixiga. Paar nädalat sellist elukorraldust võiks Õnnela Carolini (15 a) meelest veel vabalt nurisemata üle elada. Küll teeb reaalgümnaasiumis põhikooli lõpetavale neiule muret lõpueksamite ja -peo teema. Et mida küll nende kohta otsustatakse, sest kleit ja kingad on ostetud ja veebiaktusel on need ju kasutud ... Ehk läheb siiski õnneks.

Kui juttu tuleb koduõppest, õhkavad Paul ja Õnnela, et ­tahaks kooli minna. “Kooli minna küll ei taha, koduõppel on ­parem!” teatab Õnne. Paul peab tähtsaks koolikaaslasi ja õpetajat ning Õnnela meelest on lihtsam, kui õpetaja selgitab, ja muidugi on koolis ka sõbrad. Õnne aga leiab, et kodus õppides saab valida, kas teha seda köögis või õues, koolis saab ainult klassis õppida ja see on “suht piin”.

"Jah, lähed õhtul väsinult magama ja hommikul tõused ja oled ikka väsinud, aga sellegipoolest on hea olla perega kogu aeg koos."

Maris Kukk, haridustehnoloog, viie lapse ema

Paul õpib ka muusikakoolis, trumme, ning harjutab praegu kodus õpetaja saadetud materjalide järgi ja vanemad saadavad Pauli sooritused õpetajale videolõikudena vastu.

Kui suure osa päevast toimetab Kuke-perest igaüks omaette ja võtab vahepeal külmkapist meelepärast kõhutäidet, siis õhtusöögilauas saavad kõik kokku ning päevakavva on tekkinud ka ühine marjasmuutiring köögilaua taga.

Kui juhtub mõni vaba hetk enne ööund, siis loeb isa uudiseid, lahendab mõne sudoku, ema teeb pisut käsitööd.

Ema Maris ütleb, et eriolukorras on tekkinud teistmoodi mõtlemine. “Teed tööd, aga oled samal ajal perega koos. Jah, lähed õhtul väsinult magama ja hommikul tõused ja oled ikka väsinud, aga sellegipoolest on hea olla perega kogu aeg koos. Siis hakkad mõtlema, et huvitav, kuidas minu esivanemad vanasti kogu aeg koos olid: koos tegid põllutööd, siis tulid koos koju, olid toas koos ... Alles oli kiire-kiire, kõik olid kodust laiali ja nüüd oleme siin koos,” räägib ema Maris, kes on viimastel aastatel väikeste lastega kodus olles “kodusolemise krundi” alla saanud.

Pereema arvab, et kui ühel päeval saabub teade, et eriolukord on möödas, on esimene pähe tulev asi küsimus, kas see on aprillinali. Kui kalender näitab teisiti, siis korraldatakse ilmselt sõpradele oma aias grillipidu. Paul tahaks minna poodi Lego klotse ostma. Õnnela arvab, et ilmselt on ta üks nendest, kes jookseb kooli poole tormi. Vanavanemate ja laste sünnipäevad, mis vahepeal olnud, tähistatakse tagantjärele.

“Seda mõtet, et oh, karantiin läbi, läheks Itaaliasse reisile, küll ei tule,” kostab isa Kaido. “Kui, siis reisiks mööda Eestit ja turgutaks Eesti turismiettevõtjaid,” ütleb ema Maris. “Kuigi meie esimene prioriteet on lõpetada juurdeehitis majale, et igal lapsel oleks oma tuba.”

Emma ja Hugo aga ema tähelepanekul eriolukorra lõppu ei soovi, sest siis kaob hommikuti ülejäänud pere taas kodust.

Perekond Kukk: eriolukorra ajal on koduväravast väljas käinud vaid isa Kaido ja ema Maris, lapsed Hugo Meinhard (1), Emma Margaretha (3), Paul Leonhard (8), Õnnela Carolin (15) ja Õnne-Elisabeth (17) püsivad üsnagi leplikult koduaias. FOTO: Ain Liiva
Seotud lood
09.04.2020 14.04.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto