Unistus päevast, mil perega saab kohvikusse ja sõpradega õue

Katrin Uuspõld
Copy
Perekond Karajev: isa Suleiman, tütar Sabrina, ema Anu ja tütar Sandra.
Perekond Karajev: isa Suleiman, tütar Sabrina, ema Anu ja tütar Sandra. Foto: Erakogu

Tapal kortermaja viiendal korrusel elava perekond Karajevi jaoks ei ole eriolukord eriti midagi muutnud. Ainult veidi. Nagu ikka, lähevad ema Anu ja isa Suleiman argipäeviti tööle, üks erivajadusega inimeste juhendajaks, teine tõstukijuhiks. Tütred Sandra ja Sab­rina seavad sammud kooli – tõsi, e-kooli, nii et tuleb astuda vaid voodist arvutini.

Veidi rohkem on segaduses pere noorimad: Oscar ja Sophie Mitte. Nemad piidlevad kannatamatult tüdrukute tubade uksi, mis tavapärasel ajal sugugi ei avane. Ja siis tõuseb hädakisa, kuni nad sisse lastakse, sülle võetakse või lubatakse neil end töölaual ja õpikutel sisse seada. Nad on pere lemmikloomad, tõu poolest briti fold ja šoti stright, imenunnud tegelased, kellele kõik tujud andeks antakse ja kes kõigi stressi maandavad.

Sandra hakkab sel kevadel lõpetama põhikooli, kleit on valmis ostetud, lõpupeo eest juba makstud. Aga kas kõik läheb, nagu plaanitud, on veel lahtine. “Loodan küll väga, et saan selle kleidi selga panna ja lõputunnistuse kätte ning aktus ei toimu Skype’i teel,” ütleb Sandra.

Neiu õpib muusikakoolis kitarri, õpetaja pakkus ka e-õppe võimalust, kuid Sandra loobus sellest. “Alguses harjutasin, enam mitte, sest olen kasvatanud nii pikad küüned, et ei saa praegu mängida,” ütleb Sandra ja lisab, et ehk lõikab pikad värvikirevad küüned lühemaks alles siis, kui eriolukord ükskord läbi saab.

Sandrast aasta noorem õde Sabrina mängib muidu käsipalli, nüüdseks on loomulikult kõik võistlused ja trennid ära jäänud.

Kõige raskem on mõlema õe jaoks see, et sõpradega ei tohi kokku saada. Ja videokõne seda puudust ei korva. “Tean, et paljud käivad ikka väljas ja saavad kokku, meie oleme siiski kodus, saame aru, milleks see vajalik on,” kostab õdedest vanem.

Mis puudutab distantsõpet, siis on see mõlemal hästi sujunud – asjad toimivad ja vaba aega jääb kõvasti rohkem kui muidu. Sabrina meelest on sel isegi eeliseid – ei pea suhtlema klassikaaslastega, kellega läbi ei saa. “Sa ei pea avama nende meile ega neile vastama, koolis aga eirata ei saaks,” tähendab ta.

Aga mida siis peale hakata ajaga, kui nina välja pista ei tohi? Valdavalt veedavad tüdrukud selle kumbki oma toas oma arvuti taga oma sõpradega suheldes. Videokõned, arvutimängud. Sabrina ütleb, et hiljuti kasutas ta uut äppi, millega tekib niisugune kogemus, nagu sõbraga kinos olles – kumbki vaatab samal ajal sama filmi ning saab üksteisega selle üle arutleda.

Mõne sõõmu värsket õhku hingavad nad oma kortermaja ees. Ja ema on kehtestanud kogu perele uue reegli: trepist üles viiendale korrusele tuleb igaüks omal jõul – käsipuust ei hoia!

Ema Anu töötab MTÜ-s Virumaa Tugiteenused psüühilise erivajadusega klientide tegevusjuhendajana. Kui Anu hommikul kolmveerand kaheksa kodu juurest välja sõidab, siis on tänavatel vaid üksikud inimesed ja Paide maanteest üle sõites vaikus – varem tuli seal pikalt oma korda oodata.

"Loeme uudiseid, arutame omavahel, aga mõistusega saab aru, et midagi muuta ei saa ja tuleb teha niipalju, kui meist oleneb, pidada reeglitest kinni."

Anu Karajev, pereema

Õhtul töölt naastes lipsab Anu paar korda nädalas toidupoodi, seda on harvem kui varem. Pärast poeskäiku desinfitseerib ta igaks juhuks ka auto ukselingid ja rooli. Koju jõudnud, on samuti tema esimene tegevus seebiga kätepesu ja seejärel käte desovahendiga ülekäimine.

Õhtusöögi teevad Anu ja Suleiman tavaliselt kahekesi: naine on peakokk, mees abikokk, koorides ja tükeldades. Tüdrukud ilmuvad laua taha siis, kui kõik on valmis.

Just vahetult enne eriolukorra kehtestamist alustas Anu koos kolleegiga igaõhtuste tervisekõnniringidega. Argipäeviti kell seitse õhtul tehakse kaks tiiru enam kui kahe kilomeetri pikkusel kergliiklusteel, selleks kulub keskmiselt 44 minutit. “Ja alati tulevad vastu samad inimesed. Distantsi muidugi hoitakse,” ütleb Anu.

Õhtud mööduvad Karajevite peres tavaliselt ekraanide taga lõõgastudes, vanemad vaatavad Foxi kanalilt seriaale, kuulavad Eesti kanalitelt uudiseid, vaatavad meelepärast Netflixist, tüdrukud suhtlevad oma sõpradega ning vahepeal vahetatakse mõtteid elutoas.

Muide, just sel nädalal oleks Anu pidanud olema sõbrannaga puhkusereisil Türgis. Aga nüüd lükkus see oktoobrisse. Ja ära jäi ka õppereis Itaaliasse. Eriolukord. “Tean, et praegu on nii nagu on. Pigem rõõmustan selle üle, mis on hästi. Tähtis, et oleme seni kõik terved olnud. Saame kodus hakkama, ka emotsionaalselt. Loeme uudiseid, arutame omavahel, aga mõistusega saan aru, et midagi muuta ei saa ja tuleb teha niipalju, kui meist oleneb, pidada reeglitest kinni,” räägib pereema.

Mida teevad aga Karajevid päeval, mil eriolukord läbi saab?

Sandra ütleb, et ta võtaks suure pundi oma sõpru kokku ja läheks välja sööma. Sabrina arvab, et oleks hommikust õhtuni koos sõpradega õues.

Vanemad arvavad, et läheksid ehk perega Tapal Pätsi pitsakohvikusse, mis on nende lemmik.

Anu ja Suleiman Karajev koos tütar Sandraga.
Anu ja Suleiman Karajev koos tütar Sandraga. Foto: Erakogu
Anu ja Suleiman Karajev.
Anu ja Suleiman Karajev. Foto: Erakogu
Kommentaarid
Copy
Tagasi üles