:format(webp)/nginx/o/2020/04/09/13048827t1hfcb8.jpg)
Kevad tuleb tänavu teisiti, tiu-tiu, teisiti, jah, teisiti ... Särav kevadpäike ja lindude elav sädin on sama ja samamoodi rõõmustav kui alati, kevade märke sigineb aina juurde, nende avastamisrõõm on kohal nagu igal aastal, ent selle kõige kõrval on õhus tunda veel midagi muud ja pealtnäha seletamatut.
Tekitab ärevust, et kauneima ajaga aastas käivad tänavu kaasas tühjapoolsed tänavad, juhusliku maskis vastujalutajaga vahetatavad poolikud pilgud. Kevadõhus hõljuvad teadmatus ning lootusega segunenud suuremad ja väiksemad inimeste hirmud. Koroonamängimise naljad on ammu end ammendanud, tark on püsida karu kombel omas koopas ja omaette hoides kevadet nuusutamas käia ning esimest karulauku vitamiiniks otsida.
Koolilapse emana on mul käsil järjekordne koduõppe nädal. Kodus teadmiste omandamise kohta võin seni öelda vaid kiidusõnu – ühine õppimine on andnud kodus olemisele vajaliku struktuuri ja pannud kehtestama päevaplaani, boonuseks on mängus ühine avastamisrõõm. Kodus perega koos olemise vastu pole meist kellelgi midagi, peale selle, et laiemast perest, kellega oleme harjunud tihedalt suhtlema, tunneme kõik puudust.
Küll aga selgus karantiinis võrdlemisi kiiresti, et hakkame igatsema teatriskäike, pooljuhuslikku tiiru galeriis, raamatukogust uue ja põneva avastamist ning muud sellist, seega sai selgeks, et kultuurijanule tuleb läheneda loovalt. Otsustasin meie toredaid kultuuriampse ka jagada, jättes välja ilmselge: mängi lapsega, loe ette, lase ette lugeda, uudistage kevadet ja nautige võimalust koos olla.
Muuseumi- ja galeriisõpradele soovitame soojalt – võtke õues jalutades osa Rakverest alguse saanud “karujahist”, mis on inspireeritud populaarsest lasteraamatust “Me peame karujahti” (lisapunktid neile, kes enne jalutuskäiku raamatu ette võtavad) ning mille käigus tuleb märgata ja kokku lugeda akendele seatud kaisukad. Nunnuelementi on rohkesti, lisaks on võimalik tiba suuremate lastega neid loendada, hulkadeks jagada ja muud sellist. Kodus tagasi olles võib ka oma kaisusõbra näitusele panna. Kelle jalutustiir Pikal tänaval kulgeb, sellel on võimalik Athena kooli aknal iga päev vahetuvat näitust uudistada. See on üllatav ja päevakohane, humoorikas ja mitmeti interpreteeritav.
Diivaninurgast lahkumata saab käia nii Louvre’is, MoMas (moodsa kunsti muuseumis) New Yorgis kui ka näiteks vaadata Ermitaaži kogu. Uskuge, need külastused võivad kujuneda pikkadeks ja päris meeldivateks “jalutuskäikudeks” näitusesaalides, kus sõltuvalt uudistajate vanusest võib kerkida vägagi põnevaid teemasid ja arutelusid. Samuti on paljud kodumaised muuseumid ja galeriid külastajatele interneti vahendusel avatud: tiiru võib teha Kumus või kuulata loenguid Virumaa Muuseumide YouTube’i kanali kaudu.
Lastega koos on mõnus ka koju oma näitusesaalike luua: pikema nöörijupi ja pesupulkade abil saab esmase näituse üles seada, edaspidi on vaid loovuse küsimus, kui tihti näitust vahetatakse, kelle kureerida see on ja mis väljapanekule jõuab. Sobib kõik alates fotodest, laste joonistustest, postkaartidest kuni paberlennukite ja origamitähekesteni välja.
Meie jõudsime galeriide uudistamiseni aga hoopis raamatu vahendusel: koduse raamatuvaliku pooleliolevaid ja veel lugemata teoseid sirvides leidsime toreda raamatu Monet’st ja nii asusime ta töid galeriidest otsima, leides palju muudki põnevat.
Suure raamatusõbrana pakun välja: vaadake üle, mida teie enda koduses kogus leidub. Lapsepõlvelemmikuid on väga tore taas koos oma lastega külastada, loodetavasti on riiulis veel mõni pooleliolev raamat või miski (arvesse lähevad ka ajakirjad ja artiklid), mida pole jõudnud lugeda. Kui inventuur tehtud ja tundub, et ikkagi tahaks hirmsasti millessegi muusse süüvida, võib teha kontaktivaba raamatuvahetust pere ja sõpradega (kasvõi postipaki teel) või teineteisele ette lugeda, lasta end mõnel armsal inimesel raamatuga üllatada. Suur rõõm oli ka esmaspäeval keskraamatukogust ette tellitud raamatupakki läbi akna kätte saada – elevust tekitas nii uutmoodi raamatukogukülastus kui ka võimalus lugemisvahelduseks.
Teatri- ja kinosõpradena on meid rõõmustanud rahvusringhäälingu arhiivist kättesaadav filmiklassika, teatrietendused ja sarjad, lastesaated. Taas olen üles leidnud kunagi mulle väga meeldinud kuuldemängud ja oleme suured raadioteatrikuulajad. Vaatamist on ootamas laval nägemata Kinoteatri tükid, mis nüüd internetis kättesaadavad on (Tõnis Niinemetsa “The Kidi” hoian mõneks eriti mõnusaks karantiiniõhtuks), lisaks on nimekirjas internetiavarustest leitavad (ja paljuski kaua nimekirjas seisnud) dokfilmid ja TED-vestluste videod.
"Küll aga selgus karantiinis võrdlemisi kiiresti, et hakkame igatsema teatriskäike, pooljuhuslikku tiiru galeriis, raamatukogust uue ja põneva avastamist ning muud sellist, seega sai selgeks, et kultuurijanule tuleb läheneda loovalt."
Nagu teate, on paljud Eesti artistid läinud kodukontsertide teed. Tihti on need järelvaadatavad, seega võib lemmikute esitusi nautida korduvalt. Nii oleme rokkinud Tanel Padari järgi, nautinud lapse soovil Taukari kodust jämmi ning pikisilmi ootame Kadri Voorandi kontserti Rakvere kultuurikeskuse lehel.
Lisaks kontsertide kuulamisele oleme Instagrami kaudu külastanud Jalmar Vabarna kitarriklassi ja oma pere keskel õpetanud üksteisele pille, mis meil kodus olemas. Ka oleme korraldanud kodudiskosid, kus kordamööda oma lemmikpalasid mängime (boonusena võib neid koduõppel olles liikumistundidena tarvitada).
Neil, kes maailmamuusikat armastavad ja soovivad ühendada hea muusika hommikuse liigutamisega, soovitan soojalt otsida Instagramist või Facebookist üles kasutaja Daylightest, kes korraldab hommikusi tantsupidusid, kus mängitakse paar tundi jutti vaimustavaid maailmarütme.
Kellel igatsus väljas söömise järele ja lemmiktoidukohti on kojutellimise teel juba toetatud küll, siis koduse restorani võimalused on sisuliselt piiritud: pidulikud hommikusöögid argihommikutel, uued retseptid ja unustatud vanad, koos kokkamine ja katsetamine.
Kuna meelelahutus on muutunud väga kodukeskseks ja esimeseks reaktsiooniks võib olla kodus tavapäraste kultuuriharjumuste taaselustamine, on ses koduses kookonis midagi, mida kultuurilises mõttes pole võimalik nii isiklikul tasandil kogeda üheski muus kultuurikantsis. See on perekonna kultuurilugu ja ajalugu – koos lugude jutustamine ja kirjapanek, fotode vaatamine ja sortimine ning koos päeviku pidamine sellest, mis meie ümber toimub ja kuidas me seda kogeme.
Ning see on miski, millele keskendumiseks on praegu ideaalne aeg. See on võimalus koos olla ja jagada meie ühist ajalugu, rännata perekonnaloos ja kohtuda esiemade ja -isadega.
/nginx/o/2020/04/09/13048828t1hd0d1.jpg)
/nginx/o/2020/04/09/13048829t1hbebe.jpg)
/nginx/o/2021/04/13/13726015t1h29b8.jpg)