Sisukord
Laupäev
Postimees

Filmimees pildistab igavuse leevendamiseks kassi

5 min lugemist
Fookus on oluline isegi väikesel Keri saarel. FOTO: Erakogu

Alex Tervinsky, kes õpib Londonist umbes saja kilomeetri kaugusel Southamptonis filmiproduktsiooni, lahkus Suurbritanniast mõne nädala eest ja jõudis koju viimasel hetkel, enne kui liikumine riigist riiki võimatuks osutus. Aga isegi eriolukorrast hoolimata on tore Eestis tagasi olla.

Rakvere gümnaasiumis õppinud noormees lõpetab teist kursust Solenti ülikoolis, mis valiti 2019. aastal Suurbritannia mainekaimaks ülikooliks. Õppetöö kestab kolm aastat ja filmi valmimisega seotud etapid tehakse selgeks eelproduktsioonist levitamiseni.

“See oli küll planeeritud tulek, kuna olin just eelproduktsiooni faasis Eestis vändatava lühifilmiga “Sasipundar”,” ütles Alex. Tema enda kirjutatud stsenaarium räägib oma eluga puntrasse jooksnud tüdrukust. “Minu eesmärgiks oli filmile valguseplaane teha ja kaastudengist režissöör pidi näitlejatega proove alustama. Olukord muutus üleöö ja filmiasjad katkesid täielikult,” selgitas ta. Filmimise alustamiseks olid sisuliselt kõik ettevalmistused tehtud. Veel olid pooleli läbirääkimised ühe sponsoriga kraana asjus.

Ülikoolis jäi Alex juba esimesel õppeaastal oma asjalikkusega silma Guatemala päritolu kinematograafiaõppejõule Sebastian Lojole. Eelmisel suvel kaasas õppejõud Alexi täispika mängufilmi “Sügavad veed” projekti, mille tiim oli väga paljurahvuseline. Alex meenutas, kuidas produtsent kiitis võttemeeskonda ja ütles: “Me üritame 200 000-se eelarvega teha miljonifilmi.” Filmiti Türgis, Istanbulist umbes seitsmetunnise sõidu kaugusel väikesel saarel nimega Bozcaada.

Alex oli teine kaameraassistent. Pooled võtted toimusid merel paadis ning neli päeva isegi vee all. See oli huvitav kogemus ja erines oluliselt senisest tudengifilmide loomisest. Sai näha, kuidas see asi professionaalidel käib, kogeda hierarhiat ja tajuda, kuidas jagunevad tööülesanded. Alex assisteeris otseselt Mahmoud Baayouni, kes osales 2019. aasta võõrkeelse filmi Oscari nominendi, Liibanoni filmi “Capernaum” võtetel. Sellised tutvused on filmivallas olulised.

Samuti on kolmanda kursuse tudengid Rakverest pärit tarmuka noormehe mitmel korral oma projektidesse kaasanud. Peamiselt kaameraassistendina, kelle ülesandeks on kaamera ülesseadmine ja fookuse hoidmine. Igasugune filmi loomise juures osalemine annab tohutu praktilise kogemuse. Aitab kunstilist poolt rohkem taibata ja läbi katsetada. Kõik peab õigesti planeeritud olema, et pilt, mis alguses peas on, ka ekraanil ettekujutusele vastavalt realiseeruks.

Tegelikult kandideeris Alex peale gümnaasiumi lõpetamist Balti filmi- ja meediakooli (BFM), kuid ei pääsenud konkurentsist läbi. Peale kurva tõe selgumist mõtles noormees aasta niisama vabakutselisena mööda saata, et uuesti katsetada, kuid viimasel hetkel tekkis mõte proovida sisse astuda Solentisse. “Pääsesin konkurentsist läbi tänu oma silmapaistvatele koolivälistele tulemustele – just nii oli kirjas vastuvõtuotsuses,” ütles noormees ja lisas, et keskmise hinde poolest oleks ta peaaegu välja langenud, kuid komisjonile esitatud portfoolio sisu osutus muljet avaldavaks.

"Pääsesin konkurentsist läbi tänu oma silmapaistvatele koolivälistele tulemustele."

Alex Tervinsky, filmitudeng

Alex lihtsalt jääb oma meeletu tegususega silma ning talle on hoolimata tema noorusest juba varem lehepinda eraldatud. Artikleid tema varasemate saavutuste kohta leiab Virumaa Teataja arhiivist. Alex ise ei kinnita seda mõttekäiku, kuid võiks arvata, et BFM-ile oli tema koolist välja jätmine paras kaotus. Pealegi tuleb seal kohe valida õppesuund. Alexi valik oleks olnud operaatoritöö. Inglismaal saab ta praegu filminduses palju laiema põhja ning kogu süsteemi nii-öelda pealaest jalatallani selgeks. Millist osa ta filmi tegemisel kõige enam tahaks täita, jääb esialgu lahtiseks. Praegu on ta projektides hinnatud kui kaamera- ja valgusosakonna juht, kes täidab operaatori-lavastaja osa. “Produtsendiks ma pigem ei taha hakata. Keskendukski valgusele ja kaamerale, aga rollidest, mida see osakond pakub, ei ole ma veel ühte kindlat välja valinud. Pealegi üks ei sega teist, osakond on sama,” püüab ta tavainimesele kaadritaguse maailma keerulist süsteemi selgitada.

Muidugi võiks kunagi jõuda režissööri tööni. “Selleks peab olema kordades suurem elukogemus, et näitlejaid rollitäitmisel juhendada,” lausus noormees mõtlikult. Justkui muuseas jutustab ta, kuidas vahepeal on valminud lühidokumentaal Keri saarest. Sõpradega tehti lühike ülevaatefilm “Mööda Eestit rännates”. On kaastöid muusikavideote ja reklaamiklippide loomisel.

Selgub, et ka kitarrikeeli ei ole rooste lastud. Rakveres algselt muusikuna tuntust kogunud kitarrist tutvus Inglismaal ühe projekti käigus lauljanna Georgie Kayga, kes otsis endale kitarristist saatjat. Repertuaaris on nii kavereid kui ka lauljanna omaloomingut. Mõned ülesastumised jõuti koos teha, enne kui eriolukord kõik esinemised katkestas. Suurbritannias suhtus valitsus viirusevastastesse ettevaatusabinõudesse algul leigelt ja pigem hakkasid välistudengid ise kodudesse tagasi kiirustama. Samas ülikoolis õpib veel neli või viis Eestist tulnud tudengit. Üldiselt on seltskond väga kirev, rahvusvaheline. Seda nii õpilaste kui ka õppejõudude puhul.

Solenti ülikool alustab e-õppega eeldatavasti aprilli lõpul. Kahe aine pärast on Alex muretu. Reklaamiklipp elektroonilisele rulale on vastava aine tarvis varem valmis filmitud ning helirežiiks saatis kool multifilmi, millele tuleb helitaust luua.

Kolmandat koolitööd paraku teha ei saa. See oligi lühifilm “Sasipundar”, mis pidi Eestis seitsme välistudengi osalusel valmima. Kõik oli juba olemas ja kokku lepitud. Kaasatud ka EKA (Eesti kunstiakadeemia) ja BFM-i tudengid. Alex on veendunud, et kui koolitööna ei saa filmi vändata, siis tehakse see peale olukorra normaliseerumist siiski valmis. Kasvõi lõputööna.

Edasistest plaanidest ei julge Alex rääkida. Võibolla magistriõpe, mis annaks veelgi tutvusi filmiilmas juurde. Ühtlasi oleks siis alati tagavaravõimalus õppejõuna elatist teenida. Kindel on see, et tuleb läbi teha kaitseväeteenistus. Võimalusel sõidueksam sooritada ja juhiluba soetada. Iial ei tea, mis takistused või hoopis võimalused esile kerkivad. Ka näiteks nüüd, kui ta koju naasis, tekkis sõpradega plaan ajaviiteks paariminutiline kiirfilm teha, aga siis tuli valitsuselt uus otsus, mis keelas igasugused kogunemised.

Kõik karvad, mida võimalik üle lugeda, on kaadrisse püütud. FOTO: Erakogu

Ilmselgelt on Alexil raske käed rüpes istuda. Suurest igavusest tegeles ta vahepeal ema kassi pildistamisega. Pole mõtet kujutleda mingit kohevat, lehvivasabalist loomakest. See kass karva ei aja, sest tegu on karvutu, peterbaldi tõust sfinksiga. Kassi nimi on Chaos. “Tema peab ennast ikka minu peremeheks. Nõuab häälekalt süüa ja öösel tähelepanu,” kirjeldas noormees oma ema lemmiklooma.

Vanemad on Alexi õpingutesse ja tegemistesse alati väga toetavalt suhtunud. Ema töötab Rakvere haigla polikliinikus eriarsti õena. Isa elab Tallinnas ja töötab sotsiaalvaldkonnas. Aastaid oli Alexil lähedane suhe ka vanavanaema Olgaga, kes on 98-aastane ja nüüdseks hooldekodusse elama asunud. “Vanaema on tubli, sai muidu kõigega hakkama, aga siiski oli tal ohtlik pikad päevad üksi kodus veeta. Elujõudu tal praegu jagub, on ilusasti hoolitsetud ja saab teistega suhelda,” rääkis Alex. Tavaliselt külastas poiss teda Eestis käies alati, seekord piirdub suhtlus telefonikõnedega.

Alex on tõeline maailmakodanik. Tema vanemad on vene ja ukraina rahvusest. Baashariduse omandas ta eestikeelses koolis ning ülikoolis käib Inglismaal. Kodu on ikkagi siin. Alexi vastupandamatusse naeratusse sugeneb melanhoolne helk: “Alati on tore Eestis tagasi olla. Isegi vaatamata olukorrale. Rakvere toob ilusad mälestused meelde.”

Noormees käib oma vana koera, bullterjer Potapiga koduümbruses jalutamas. Tal on hea meel, et linn areneb. Pikk tänav on väga ilus oma pinkide ja radadega. Põnev on näha ja oodata, mis linnuse juurde tuleb. “Kui harva käid, siis märkad jälle, mis kusagil kerkib. Vahepeal on mõnus tulla, olla ja näha, et siis laia maailma puhanult tagasi minna,” rääkis Alex Tervinsky ja lisas: “Niipea ei sõida ma kuhugi. Ilmselt saab veel pikalt kodus olla.”

Rahvusvaheline seltskond, mille hulgas on tunne sama kodune kui Rakveres. FOTO: Erakogu
Filmiseltskonda Türgi lipu all vedav laevuke on pungil, nagu sõidutaks paadipõgenikke. FOTO: Erakogu
Eile Türgi rannikul plätudes, täna Lätis ja läkiläkis. FOTO: Erakogu
Nii jäädvustatakse hetke: meri kaadris ja tuul mikrofonis. FOTO: Erakogu
Täiusliku filmi tegemiseks kulub uskumatu kogus asju ja mitu asjalikku nägu. FOTO: Erakogu
Isegi kui üks hetkeks puhkab ja poseerib, siis ülejäänud jätkavad. FOTO: Erakogu
See pilk paneb hiired tarduma ja tapab koroonapisikuid. FOTO: Erakogu
Seotud lood
09.04.2020 14.04.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto