“Vutimuna?” Kunda lähedal asuva farmi omanik Mark Noormets kordab küsimust. “On muna nagu muna ikka,” iseloomustab vutikunniks hüütav mees kõrvalt kostva kõva sädistamise saatel värvilist toidtoidupoolistupoolist. Justkui ohtrate pintslitõmmetega kaetud tilluke muna pisikesest vutifarmist on seekordsete lihavõtete ajal nõutud kaup.
Õu on küll sidinat-sädinat täis, kuid näha pole linnukestki. Peremees avab vutilauda ukse. Lindude laul – see on, nagu kanad ja kanaarilinnud häälitseksid koorina. Põhja-Eesti vutifarmi lindla on maast laeni puuriridu täis. Kõigepealt paistavad nokad – küllap seepärast, et niimoodi uudistavad pisikesed linnukesed maailma. Lähemale minnes on näha palju imelisi udupalle.
“Kahes ruumis on 3000 lindu, prantsuse ja eesti tõugu vutid,” ütleb Mark Noormets. Jaa. Muna siin ja muna seal. Neidki on palju. “Töötavad hästi,” nendib vutikunn.
Kaunite faasanlaste sugukonda kuuluvad väikesed linnukesed munevad ööpäevas 800–900 muna. Töösuleliste pisikestel munadel on loodus lasknud maalripintslil hullata. Justkui impressionismi tuntumad kunstnikud oleksid oma annet kasutanud: tumedat tooni musta-hallikirjud munad on vahvalt täpilised.
“Vutimunad on laste lemmikud, neile meeldivad need väikesed nunnud kirju-mirjud munad,” sõnab Mark Noormets. Lapsed ja ka nende vanemad eelistavad seekordsete pühade ajal koksida pisikesi mune. Väiketootjat tabas üllatus, kui ta kesknädalal kaupa pealinna viis ja selgus tõsiasi: hoogu üles võtvas majanduskriisis ostetakse mune ikka.
Seekord toimetati lihavõtteeelsel ajal kaup kontaktivabalt käest kätte ja müüdud sai kõik – viimne kui muna, mis kaasa võetud oli. Müügiõnn oli väiketootja poolt.
Teispool Eestit, Tartumaal, nentis Euroopa ühe suurima, Järveotsa vutifarmi juhataja Lembit Liivamägi, et selle aasta pühade ajal ei ole neil vutimunade müük üldse laabunud. “Inimesed on kodudes. Mõeldakse muule kui munadele, eriti vutimunadele,” sõnas Liivamägi. Neile jääb seekord kätte lausa 120 000 vutimuna.
Suurtootja sõnutsi on nemad praegu väikelapse osas, sest nad müüvad poekettide kaudu ja munad ootavad ostjat poes. Väiketootjatel on praegu see eelis, et nad helistavad ja käivad ukselt uksele. “Olukord on keeruline: nokk kinni, saba lahti. Otsime lahendusi,” lausus Liivamägi. Tema sõnutsi plaanivad nad linnukarja vähendamist. “20 000 munejast linnust jäävad alles pooled,” ütles Lembit Liivamägi.
Mark Noormetsal sellist mõtet pole. Enne vuttidega rahmeldama asumist kaks aastat metsamehe leiba söönud töörassija on rahul: tööd on ¬ ja munegi. Ta loodab hoopis tasapisi kasvada.
Alles eelmisel aastal valmis inkubaatorimaja, kus elu alguse saab, seal koorub lausa tuhandeid sulekandjaid. “Mõned päevad tagasi viisime sealt linnud ära. Praegugi on inkubaatoris munad sees,” ütleb peremees. Aga nendega läheb aega, suurel reedel kedagi koorumas pole.
"Sööksin suurte pühade ajal lisaks munadele lambaliha. Naine juba teeb."
Mark Noormets, Põhja-Eesti vutifarmi omanik
Väikestele munejaile lisaks on Noormetsadel ka kanad, praegu enda pere tarbeks. Kuu aega tagasi olid neil veel ka pärlkanad, kuid loodus tegi oma töö: ühel öösel murdis rebane viimse kui linnu ja nautis head kõhutäit. Poolteise kuu vanused sulgsabad lasi farmirahvas üleeile kasvuhoonesse rohu peale siblima. “Mul on nendega mõned plaanid, aga mõtlen veel,” ütleb Noormets.
Peremehel on pühade ajal munad ka oma toidulaual. Need ju kasulikud. Ometi. “Sööksin suurte pühade ajal lisaks lambaliha. Naine juba teeb,” sõnab mees.
Vutimunadega on aga nii, et tillukeses munas on väge: neis on kergesti omastatavaid valke, rauda, A-, D-, E- ja B-vitamiine, samuti oomega-3-rasvhappeid. Üks kanamuna on võrdne nelja vutimunaga. Sobiv keemisaeg on kolm minutit, vutimuna koorimine võtab viis sekundit: muljud õrnalt ja tõmbad ühe ropsuga koore munalt. “Mina panen veel vutimunale suitsutatud soola peale. Väga hea, viimase peal delikatess,” kõneleb Mark Noormets.
OÜ Äntu Mõis juhatuse liige Lauri Bobrovski rääkis, et kanamunade nõudlus on sel kevadel eelmise aasta nõudlusega suhteliselt sarnane.
Importmuna osakaal on kauplustes vähenenud ja seetõttu soovitakse osta eestimaist muna. Äntu Mõisa mahekanade munad on hinnas.
“Munaostmisega on tipp-topp, aga meil pole mune. Nõudluse üle ei saa kurta, kuid karja vahetusperioodi tõttu ei suuda me kõiki soove täita,” lausus Bobrovski.
Kui muidu on neil kanu 15 000, siis praegu on neid 10 000 kanti.
Mune hinnatakse lihavõtete ajal värvi järgi: pruuni nõutakse vähem, valget ostetakse rohkem.
Eestis on teisigi mahemunatootjaid, Äntu Mõis on selles nišis Eesti suurim.
