Sisukord
Sport
Postimees

Martin Müürsepp: Kastani Arena on võrreldav Euroopa tipptasemel hullumajadega

6 min lugemist
Mõned aastad tagasi rändas Martin Müürsepa koju suuremõõtmeline pilt Virumaa Teataja ajaloolisest esiküljest, millega maakonnaleht tähistas omal ajal väärikalt Rakvere Tarva korvpallurite finaalipääsu. FOTO: Margus Martin

Neil päevil kümme aastat tagasi algas Eesti korvpalli meistrivõistlustel kolme võiduni mängitud poolfinaalseeria, milles hilisem hõbedameeskond Rakvere Tarvas läks kokku TTÜ-ga. Virulased kallutasid põneva vastasseisu enda kasuks võitudega 3:2.

Tarva tiimi üheks võtmefiguuriks oli tolleks ajaks tegevmängija karjäärile joone alla tõmmanud Martin Müürsepp, kes oli lasknud end oma esimesel treeneril Andres Sõbral ära rääkida. Ta tõmbas ketsid uuesti jalga ja tuli tänuvõlga tasuma, aidates virulased hooaja ­lõppfaasis ajaloolise medalivõiduni.

Alustuseks väike meenutus. Kas olete kuulnud seigast, et Rakvere teatris jagati kümme aastat tagasi korvpallimänguga samal ajal toimunud etenduste ajal infot poolfinaalseeria kohtumiste tulemuste kohta?

Vägev! Ma ei ole sellest varem kuulnud. Hea, et saalis istmeread tühjaks ei jäänud ja jätkus publikut ka teatrisse. Rakvere rahvas on vägev rahvas, igale poole jõuab ja hoiab silma peal ning Rakvere linn üks vinge koht, kus võib ükskõik mida teha. Korvpall oli Rakveres siis ja on siiamaani ning kindlasti tõuseb uuesti kõrgustesse.

Mis hinnaga Tarvale appi tulite, teate ise kõige paremini, sest tervis polnud vanade vigastuste tõttu eriti kiita. Kui palju pidi Andres Sõber teid keelitama?

See oli asjade loomulik käik ja tundus huvitav projekt, sest tegemist ei olnud ju täisaastaga. Andres käis mulle tükk aega peale ja jalg juba kannatas väheke sörkimist. Platsile sain vist mõni mäng enne play-off’i algust.

"Suhtumine oli kõigil super, sisekliima ideaalne."

Kui juba finaalidesse välja jõudsime, olime meie vanust arvestades kõik – mina, Valmo Kriisa, Richard Anderson – juba üsna parajalt kannatada saanud. Play-off’is läksid mängud võrdlemisi jutti ja seeriad olid mitmemängulised.

Mäletan, kuidas Kriisal viskas biitsepsi pealt mingi hirmsa muna välja, aga ta teipis selle kinni ja mängis edasi. Mina tegin samamoodi oma lonkava jalaga. Ühtepidi oli see väga naljakas ja teistpidi väga vinge võitlus.

Treener ja õpilane ehk Andres Sõber ja Martin Müürsepp. Mehed lävivad omavahel tänaseni väga tihedalt ning Sõber jagab temaga sama ameti valinud Müürsepale vajalikke nõuandeid või lihtsalt julgustust. FOTO: Arvet Mägi

Räägiti, et mängisite esimese treeneri Andres Sõbra juhendatud meeskonnas põhimõtteliselt tasuta.

Andres teab seda sponsorit paremini, aga mulle eraldati bensiinikaart, mille eest sain siis oma maakodust kuuekümne kilomeetri kauguselt Rakveresse käia. Teatud momentidel pärast trenne või mänge sain Rakveres ühe toetaja antud toas pikutada.

Rahvast oli sel ajal Kastani Arenal murdu. Samas olite mänginud oma karjääris mitu korda suurema ja lärmakama publiku ees.

Efekt oli sama. Kui ikka vabu kohti saalis ei ole, siis täismaja tõstab mängijate taset. Me kõik vastutame selle eest, et näidata head mängu, ja see sunnib mängijat rohkem pingutama. Täissaal – mida sportlane veel võib tahta! See tekitabki erilise tunde.

Meenuvad hetked, kui piletimüük lõpetati, sest kõik soovijad lihtsalt ei mahtunud saali ning kardeti, et võib tekkida mure pealtvaatajate turvalisusega. Päästeametki hoidis toimuval silma peal.

Mul tekib siin nii palju võrdlusmomente selliste Euroopa tipptaseme hullumajadega nagu Belgradi Partizan ja Belgradi Crvena zvezda.

Tarvas kuulus kindlasti sel ajal samasse seltskonda ja ütlen, et ta ei erinenud siis Kreekast ega Serbiast.

Olen näinud väga hulle asju. Rakvere rahvas ei läinud kellelegi kallale, vaid nad tagusid trumme, olid üleni kollastes särkides ja sallides. Kogu see melu oli positiivne, sest elati üksnes omadele kaasa, mitte ei peetud kellegi vastu viha.

Kui Rakvere rahvas elab kaasa, siis see on parim koht, kus mängida. Ma tõesti ei räägi seda lihtsalt kiitmiseks, vaid see on nii. Ma olen Rakverele väga tänulik.

Kas fännide tähelepanu oli Rakveres sama suur?

Kindlasti. Alati kostis toetavaid hüüdeid ja fännide toetust oli tunda kogu aeg. Rakvere fännidel on minu südames oma kindel koht. Need paar kuud, mis ma siin mängisin, jätsid ikka unustamatu mulje.

Kus võidetud hõbemedalit praegu hoiate?

Kõik sellised tähtsamad medalid on mul ema juures. Ema korjab need kokku, et kaduma ei läheks, ja riputab kuskile.

Kas teil on samuti mõni ese või meene, mis eriliselt meeldib?

On, seesama Virumaa Teataja esikaanest tehtud suur pilt, kus ma rusikaga näitan, endal molu viltu peas. See on mul täitsa olemas ema juures suures toas raamitud kujul. See on vinge pilt ägedast sündmusest, mis toob praegugi kananaha ihule.

Sama lugu on “Sõbra lauluga” Rakvere Keskväljakul. Hea küll, olime siis juba pidutsenud, aga pidutseda tuleb ka, kui saad sellise asjaga hakkama. Meil oli siis õnne kui palju.

Mõned aastad tagasi rändas Martin Müürsepa koju suuremõõtmeline pilt Virumaa Teataja ajaloolisest esiküljest, millega maakonnaleht tähistas omal ajal väärikalt Rakvere Tarva korvpallurite finaalipääsu. FOTO: Margus Martin

Tagantjärele vaadates tundub Aivar Kuusmaa juhendatud TTÜ alistamine poolfinaalseerias korralik temp.

Me ei kahelnud, et neist jagu saame. Lisaks andis Kuusmaa väljaütlemine, et ta hakkab käte peal Rakverest Tallinna kõndima, meile ainult hoogu juurde.

Kui hullult finaalseerias Tartu tiimiga suurest koormusest valutanud jalg teil tunda andis?

Täpselt seda enam ei mäletagi. Endal oli siis juba samuti naljakas üles-alla sörkida, aga päris longata ei tahtnud. Lõpus ma seetõttu rohkem ei mänginudki.

Tartu võttis [mängudega 0:2 kaotusseisu jäädes] jalad kõhu alt välja ja hakkas meid üle jooksma. See taktika toimis neil hästi ja me ei osanud sellele reageerida. Olime siis ees ja oleksime pidanud üritama igat pidi mängu aeglasemaks sundida, aga lasime neil joosta ennast üle. See taktika oli [Indrek] Visnapuu poolt väga hea ja õige. Muidu oleks meil olnud isegi eelis, sest meil olid väga head viskajad. Reinar [Hallik], Saage, [Raido] Villers, Vahter – nad kõik suutsid visata väga hea protsendiga ja minulgi need pallid läksid sisse, mis oli isegi võrdlemisi üllatus. Ega ma Rakveresse tulles täpselt ei teadnud, milline platsi peal välja nägema hakkan. Mul oli siis juba paar aastat korvpalliga vahele jäänud ja esimene või teine operatsioon tehtud.

Mil määral sel ajal trenni tegite?

Võtsime samm sammu haaval ja päev korraga. Sõber hoidis sellist head, positiivset suhtumist. Nii et me kõik tahtsime mängima tulla. Mäletan, et play-off’ide ajal mängisime trennis rohkem jalgpalli kui kossu. Me kõik oskasime ju mängida ja väga polnud vaja liigutada. Saime kokku, tund ja viisteist minutit mängisime vutti, viskasime, natukene rääkisime ja läksime mängudele. Sellise mõnusa fiilingu pealt oli mõnus teha ja tuli ka tulemus. Ma ei ütlegi, et satsid peavad, veri ninast väljas, treenima, sest kõik oleneb sellest, milline sats on. Võib öelda, et meil oli siis tegemist ikkagi veteranide satsiga. Suhtumine oli kõigil super, sisekliima ideaalne. Tõesti ei meenu midagi negatiivset. Need kaks kuud olid puhas rõõm.

Kui tihedalt praegu Andres Sõbraga suhtlete või treenerina töötades temalt nõuandeid küsite?

Andresega suhtleme väga tihedalt. Kui mitte iga päev, siis nädalas kaks-kolm korda kindlasti. Tema on tavaliselt see, kes võtab jälle mängu kokku, kui oleme tappa saanud. Ta siis helistab ja ikka ütleb, et pole see asi nii hull midagi. Andres on olnud positiivne. Teinekord, kui hästi ei lähe, tekib küll tunne ja olen mõelnud, et kas peaks kõrvale astuma. Tänu temale olen leidnud ikka tahtmist jätkata. Raskeid seise on alati ja ei ole meeskonda, kellel poleks aasta jooksul languseid. See ongi sport.

Te olete korvpalli mõistes siiski noor juhendaja.

Kindlasti. Ütlen ausalt, et treenerid arenevad tõenäoliselt veel kiiremini kui mängijad. See on väga huvitav, sest tihti pead esmalt endast võitu saama. Iseendaga on tegemist kuidagi päris palju. Mängijana otsustad sa enda mängu eest ja üritad mängu sobitada meeskonna pildiga. Üldiselt olen vaiksem tüüp ja räägin vähe, aga treenerina on vaja reageerida ja igat asja tähele panna. Ei tohi jätta ütlemata, sest hiljem kahetsed seda.

Kogu linn hingas teisiti

Rakvere teatri näitleja Eduard Salmistu kinnitab fakti, et Eesti korvpalli meistrivõistluste poolfinaalseeria ajal kümme aastat tagasi koduteatri mängukavas olnud etenduse ajal jagati publikule teavet Tarva korvpallimatši seisust.

“Oli küll nii,” lausus Salmistu. Näitleja meenutas, et tegu võis olla kas komöödiatükiga “Meie, mehed” või sama žanri etendusega “Elu ja kuidas sellega toime tulla”.

“Usun, et mehed olid selle info üle väga õnnelikud, sest naised olid vedanud nad teatrisse, aga mehed oleksid selle asemel ilmselt parema meelega hoopis korvpalli vaadanud,” kõneles näitleja.

“See hetk, kui sai kas poolajaseis ära öeldud või uudis, et Tarvas võitis, kostis lavale kergendatud ohe, sest mehed istusid saalis nagu sütel, ja kui palju nad siis seda etendust ikka vaatasid. Rahval oli hea meel, nad plaksutasid ning mehed said seejärel juba keskenduda teatrile.”

Neid Rakvere teatri inimesi, kes tol ajal Tarvale kõvasti pöialt hoidsid, oli Eduard Salmistu ütlusel palju. Linnas toimunust on tal selgelt mällu sööbinud seegi, kui keeruline oli pealtvaatajana spordihallis vaba istekohta leida.

Rakvere teater tegi tol ajal korvpallimeeskonnaga koostööd ning sai igale kodumängule viis või kuus vabapääset. Pääsmete olemasolu ei andnud siiski vähimatki kindlustunnet, et tribüünile istuma saab.

“Kui sa ikka jokutama jäid ja ei läinud varakult saali, siis oli su pääse juba ära võetud ning sageli tuli endal pilet osta,” rääkis ta.

“Ma püüdsin ikka varakult saalis olla, aga tihti ostsin ka pileti, sest paarkümmend minutit enne algust olid tavaliselt teatrile määratud vabapääsmed juba läinud. Rakveres oli siis ikka täielik korvpallibuum ja linn hingas teistmoodi.”

Seotud lood
11.04.2020 15.04.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
LOGI SISSE
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto