Korallid Emajões

Aarne Mäe. Foto: Meelis Meilbaum

Kauni numbriga uue aasta saabumisel, kui meil siin vaieldi selle üle, kas ilutulestikud keelata või mitte, oli Hiina keskel asuvas suurlinnas Wuhanis koroonaviirus juba valla pääsenud. Selleks ajaks, kui siin näis olevat põhimure, kas Sipsik on mees- või naissoost, oli viirus levinud mitte ainult Hubei provintsist, vaid ka Hiinast välja.

Kui Eestis käis arutelu selle üle, kas lumevaene talv nörritab rohkem suusasõpru või aiataimi, oli koroonast tingitud haigus nõudnud maailmas juba hulganisti inimohvreid.

Meie sotsiaalministeerium tellis aasta alguses tänavatele plakatid, kus kutsuti üles hoolima vähemustest, sest kõik on inimesed, kuid kõikidele inimestele elementaarseid kaitsevahendeid polnud veel isegi mõttes soetada. Koroona lähenes meile hirmsa kiirusega, ent siin ei osatud seda Hiina linna nimegi õigesti välja hääldada – see kõik tundus nii kauge ja võõras mure. Isegi nähtud ajalehepilt Wuhani tänaval lebavast maskiga laibast ei tundunud kuigi veenev.

Hiina uue aasta saabudes vaadati idamaiste restoranide peale siiski juba viltu. Eriolukorra kehtestamiseni Eestis jäi veel kaks kuud.

Ja siis saabus Riiast Lux Express, kus üheks reisijaks koroona sümptomitega iraanlane. Terviseamet otsis öö otsa bussi taga, aga see oli jõudnud vahepeal ühe soojaga juba Piiteriski ära käia. Pärast oli ühtedel küürimist ja teistel seletamist kõvasti.

Ometi. Ka meie kõikide kevadtalvised puhkused olid ammu vankumatult planeeritud. “Tavalisse grippi sureb palju rohkem inimesi,” sobis argumendiks hästi.

Olgu, jätame Hiina seekord reisisihtkohtadest välja. Aga Tai, Vietnami ja Malaisiaga pole probleemi. Ameerikast rääkimata. Nii oli see alles napp kuu aega tagasi.

“Nagu ütlevad psühholoogid – eituse faasile järgneb süüdistamine, edasi paanika, frustratsioon, hirm, abitus … Ja kohanemine. Ja seejärel jälle algab kõik, algab uuesti.”

Kõige selle otsa eduka nüüdisaegse eestlase igatalvine kohustuslik suusakuurort Austrias või Itaalias. Bergamo!

Ja siis nad tulid lennukis köhides tagasi.

Ahjaa. Saaremaal peeti märtsi alguses kaks võrkpallimängu itaallastega. Mitte tavaliste itaallastega, vaid itaallastega otse viiruse epitsentrist. Nende kodumäng ka, sest Itaalias olid suuremad rahvakogunemised juba keelatud. Meil võis. Võrkpallijuhid, kohalikud võimud, terviseametnikud … – mitte keegi ei pidanud probleemi liiga suureks. “Saaremaa võitis Milano vastu geimi ja pakkus kodupublikule ilusa etenduse,” kirjutas ajaleht. Võrkpall on võrratu!

Vaid mõni nädal hiljem tantsitakse Saaremaal valssi surmaga ...

Edasi trügisime poes konservisabas. Ja tualettpaberisabas. Ja makaronisabas. Ja apteegis rohusabas. Ja natuke ka viinasabas. Aga kogu kaupa ikkagi ei jõudnud ära osta. Ainult maskid said otsa.

Lõpuks jäid meiegi linnatänavad tühjaks, eilsetest peokohtadest ja rahvarohketest kaubakeskustest tehti palju pilte kui kummituslikest, elututest. Nolanil oleks olnud Laagna tee praegu vabalt käes. Rahvas trügis Ülemiste keskuse ja Telliskivi linnaku asemel hoopis rabas ja mere ääres, kuni ka sellele piir pandi.

Börsid läksid vabalangusse, kinnisvaraturg hakkas longu vajuma, naftat antakse poolmuidu, investorid nuputavad, millal on õige aeg aktsiaid krabada. Ja kõige selle juures oldi sunnitud Ronaldo palka vähendama mitme miljoni võrra.

“Nii see läks ...” – nagu laulis rahvakunstnik Georg Ots, kelle sajandat sünniaastapäeva tähistati nüüd juba suletud uste taga.

12. märts jääb hästi meelde. Valitsusliikmed istusid koos kella kahest pärastlõunal südaööni. Küsimus oli selles, kui ranged meetmed kehtestada, keda eeskujuks võtta. Mõni riik hoidis veel tagasi, mõni pani kohe täiega.

Nüüdseks on möödunud eriolukorra väljakuulutamisest Eestis kuu aega.

Eesliin rabeleb end oimetuks, saatjaks väsimus ja jõuetus, valitsus nuputab meetmeid, et seda “kurja tõve” levikut kuidagigi takistada, nagu väljendas peaminister Jüri Ratas, eriolukorra juht. Suurem osa inimesi istub kodus.

Alguses oli naljakas – nii palju musta huumorit, kui seda tehti koroona ja sellega kaasnenud ostupaanika kulul, pole ammu kohanud.

Seejärel oli põnev.

Ja siis kurb.

"See oleks nagu üleüldine sanitaarpäev, puhastus­kuur. Meile ja kogu planeedile. Nägite – kuusirp on palju kirkam ja päikeseloojang hoopis teiste värvidega kui tavaliselt. Atmosfäär on puhtam, vesi selgem. Delfiinid Veneetsias. Korallid Emajões. Greta Thunberg on unustatud."

Kas see on bioloogiline relv? Kes on tegelikult selle taga? Miks kõikvõimas inimene sellele piiri ei pane? Kui kaua internet sellele kõigele vastu peab? Kas järgnevad mässud? Või sõjad? Kas selline ongi maailma lõpp?

Küsimusi on palju, vastuseid pole nagu üldse. Inimkond on kaotanud kontrolli.

Lehtedes reklaamitakse toidu kojuvedu, maju, millega saab auto kaasa, ja kalmukive.

Nagu ütlevad psühholoogid – eituse faasile järgneb süüdistamine, edasi paanika, frustratsioon, hirm, abitus ... Ja kohanemine. Ja seejärel jälle algab kõik, algab uuesti.

Ainult et vahepeal on midagi muutunud. Rikkad vaesuvad, vaesed on niigi vaesed. “Kõik on erinevad, kuid sama palju inimesed.” Vahet nagu polegi. Kõik vaatavad riigile otsa. Aga kui varud saavad otsa? Arstid saavad otsa, politseinikud saavad otsa, kassapidajad saavad otsa? Siis peavad oma profiili muutma eilsed suunamudijad, meelelahutajad, mugavusteenusepakkujad.

Kui riik otsustab midagi, kõlab kriitika, kui jätab otsustamata, kõlab ikka. Opositsioon sai paari nädalaga esimesest šokist üle ja hakkas paugutama.

Peaministri riigi sünnipäevakõnest on meeles pahaendeline fraas – me peame hakkame koomale tõmbama. Tõsi, toona oli see öeldud veidi teises tähenduses. Ega peaminister ei ole Mang. Veel vähem Vanga.

Kodudesse sunnitud inimesed kükitavad eri nurkades. Käivad mööda tube ja teineteisele närvidele: need, kes käisid enne, käivad seda nüüd veel enam; need, kes said enne hästi läbi, enam nii hästi ei saa. Tülid. Leppimine. Vaikimine.

Kitsas korter, lapsed e-koolis, ise skaibis. Skaibis on kõik nii imeliku näo ja häälega. Vaatad neid ja kujutad nähtavast riiulinurgast ette, milline selle või teise kodu on. Paljudel pole üldse kodu. Pole tööd. Pole skaipi.

Tavalise kontoritööpäevaga jookseb kodus aeg teisiti. Töö juures kulub suur osa ajast kohvinurgas jutustamisele, koosolekutele, sotsialiseerumisele. Nüüd saab töö palju kiiremini tehtud. Aga mida teha ülejäänud ajaga?

Enamik raamatuid on läbi loetud. Televiisoris õpetatakse, kuidas tuju tõsta, kuidas kodustes tingimustes võimelda, mida ägedat süüa teha. Vanad õudus- ja katastroofifilmid näevad välja nagu dokumentaalid. Ja vastupidi. Kõik saated ja saatejuhid ajavad juba oksele. Kord nädalas lehvitad telefoniga aknal ... või siis mitte.

See oleks nagu üleüldine sanitaarpäev, puhastuskuur. Meile ja kogu planeedile. Nägite – kuusirp on palju kirkam ja päikeseloojang hoopis teiste värvidega kui tavaliselt. Atmosfäär on puhtam, vesi selgem. Delfiinid Veneetsias. Korallid Emajões. Greta Thunberg on unustatud.

Kogu olukord on sama segane ja vastuoluline nagu üleskutse hoida kokku, aga püsida lahus; olla positiivsed, aga jääda negatiivseks; hoolida oma lähedastest, aga mitte neid külastada.

Kui see läbi saab, kas me oleme õppust võtnud?