Abilise argipäev: Noorte tuules koroonarallil

Hetk enne seda, kui garaažiukse sulgeme ja retrohõngulise GAZ-66-ga patrullima asume. Foto: Vladislav Musakko

Kell on saanud seitse. On esmaspäeva õhtu ja Kadrina päästekomando vabatahtliku Raido Nageli paarimehena istub autosse ajakirjanik. Eesmärk on kogunevaid noori korrale kutsuda.

Loojuva päikese helgis sõidame nostalgilise GAZ-66 tuletõrjeautoga välja Kadrina vabatahtlike päästjate baasist ehk pritsukast ja võtame suuna Neeruti poole. Just sealsetel metsavahelistel kruusadeedel meeldib noortele autoomanikele oma sõiduriistaga varjuda, mistõttu on kohalikud hakanud Raido Nageli sõnul Neerutit ja selle ümberkaudseid külasid nimetama koroonaralli aladeks.

Tavaliselt on vabatahtlike päästjate põhilisteks tööülesanneteks tulekahjude ennetamine ja nende korral tegutsemine, kuid ajad on muutunud. Praegu hoitakse silma peal eriolukorras kehtestatud reegleid eiravatel inimestel, kelleks on peamiselt noored.

Kadrina alevikus on Raido Nageli sõnul noori inimesi kogunemas näha pigem harva. Märjal kruusateel võib silmata nii mõnegi sõiduauto värskeid jälgi. “Sõidetakse alevikust välja, et seista küll üksteisest kaks pluss kahte silmas pidades eemal, aga viie noore vahel ringleb ikka üks ja sama sigaret,” kirjeldab Nagel varem nähtut.

Nageli arvates on suurimaks probleemiks noorte seas valitsev mõistmatus. “Nad ei mõista, et ühel päeval viieliikmelise seltskonnaga ühes ja järgmisel päeval uue seltskonnaga teises külas viibides on ülimalt kõrge oht nakatada koduseid – ema ja isa või vanaema ja vanaisa, kelle immuunsus viiruse vastu võidelda ei pruugi.”

Vabatahtlikuna juba mitu nädalat vastavalt graafikule patrullinud Raido Nagel sõnab, et palju on tekkinud ka “uusi perekondi”, kes kogunevad eelkõige trepikodade ees, nimetades end patrullija märkuste ja soovituste peale perekonnaks. “Nii saab meist ju lahti,” ütleb Nagel, kes on aga piisavalt kohalik, et tunda lapsi ja nende vanemaid nägupidi. Seetõttu on ette tulnud ka olukordi, kus võetakse kõne lastevanematele, kes pärast mitut patrullijate hoiatust lõpuks võsukesed koju jooksma panevad.

Selles valguses pajatab Raido Nagel loo, kuidas paari nädala eest, mil eriolukord veel uus nähtus oli, aeti üht ja sama punti noori laiali kolm korda, millest viimasel ähvardati ka politsei välja kutsuda. Seda ka tehti, kuid ajaks, mil politseipatrull alevikku jõudis, olid noored laiali jooksnud. Kuid veel mitte kodudesse. Kõigest varju. Noortel oli seepeale tekkinud küsimus: aga mis juhtub, kui patrullijat provotseerida? “Võtsin siis kõne ja helistasin lastevanematele,” rääkis Raido Nagel ja lisas, et pärast seda enam punti näha ei olnud ja noored olid suundunud igaüks oma koju. Hiljem, nagu Nagel teada sai, olid noored patrullijate peale pahased, sest nood olid lubanud ju kutsuda politsei, mitte ähvardanud kõnega vanematele.

Sõidetakse alevikust välja, et seista küll üksteisest kaks pluss kahte silmas pidades eemal, aga viie noore vahel ringleb ikka üks ja sama sigaret.

Raido Nagel

Kadrina päästekomando vabatahtlik

Raido Nagel mainib, et lisaks kuulekatele ja tähelepanelikele täiskasvanutele on vihjeid hakanud jagama noored ise, ning tunnustab ja kiidab neid. “Sõpruskondades on lapsi ja noori, kes püsivad kodus ja saavad aru, miks on kasutusel sellised meetmed,” räägib Nagel ja lisab, et muidugi leidub ka niisuguseid, kelle arvates sobib praeguses olukorras rumalat nalja teha, sest mis see siis ikka ära ei ole. Tema sõnul lubab paljude mentaliteet neil esitada küsimuse, “miks ma pean”, ja eirata eriolukorra reegleid, öeldes “ma ei taha”.

“See on mõistetav, et noortel on igav,” lausub Nagel, kellele teeb heameelt, et tema pere otsustas just läinud jõulude paiku koera võtta. Ta räägib, et kui enne pidi laste endi käest küsima, kes siis täna koera õue viib, on nüüdseks kujunenud sellest võistlus – kes saab esimesena koeraga kodust välja minna. “Minul on ka kopp ees ja ootan, et saaks juba normaalse elu peale tagasi,” ütleb Nagel ka ise, kuid täiskasvanuna ta mõistab, et provokatiivsus olukorda parandada ei aita.

Nõnda silmapaistva masinaga, nagu seda on Kadrina vabatahtlike päästekomando GAZ-66, juba nähtamatuks jääda ei saa. Nii on juhtunud, et noored jooksevad eest ära enne, kui olukorda selgitama jõutakse asuda. Nageli sõnul on Kadrina vallas kaks-kolm punti, kes kas asjadest veel aru ei ole saanud või ei tahagi saada. “Kui me nendele ka selgeks suudaksime teha, oleks kõik tipp-topp,” räägib ta ja lisab, et nii on kahjuks vist igas vallas.

Vabatahtlikele on silma jäänud varasemast suuremal määral keskealisi spordiharrastajaid – küll jooksjaid, küll rattaga sõitjaid. “Välijõusaali kasutas parasjagu kaks täiskasvanut. Eemalt lähenesid kaks jooksjat, kes algselt vist mõtlesid trenažööride peale, kuid silmates kasutajaid, keerasid otsa ringi ja lubasid tagasi tulla hiljem, kui plats taas puhas,” jutustab Nagel.

Esmaspäeva õhtul meile patrullijatena midagi märkimisväärset silma ei jää. Ka ei saa me kasutada ruuporit, millest tulevat juttu kuuldes jooksevad Raido Nageli sõnul laiali kõik, kes parajasti kuulderaadiuses. Pigem on selle üle hea meel – see võib tähendada, et eriolukorra lõpp paistab aina lähemal olevat. Sest kui ei ole eriolukorra reeglite rikkujaid, kui püsitakse kodudes, hoitakse sellega ära ka koroonaviiruse levik. Lõpp hea, kõik hea.

Suundume tagasi Kadrina vabatahtlike päästekomandosse, kuid sellega ei ole Raido Nageli päev veel lõppenud. Ta sõnab, et olenemata tööajast või töövälisest ajast, tuleb hoida ja hoiab temagi silmad pidevalt lahti. Rikkumisi märgates tegutseb ta olukorrale vastavalt ja vajadusel teavitab kolleege.