Tauno Toompuu: "Usaldust toidetakse väikeste tegudega"

Tauno Toompuu. Foto: Ain Liiva

EELK Rakvere Kolmainu koguduse õpetaja, Viru praost Tauno Toompuu tunnistas, et eriolukord võttis hetkeks ka temal jalad alt. Siis mõistis ta, et kiriku uksed on küll suletud, kuid on palju muid võimalusi, kuidas kogudus saab edasi tegutseda.

Tauno Toompuu ütleb, et eriolukorras vaatab-kuulab videopalvuseid lausa kümneid kordi rohkem inimesi, kui on tavapäraselt viibinud kirikus inimesi. See on olnud positiivne üllatus, kuid tähendanud ka suuremat vastutust. Ta hindab väga seda võimalust mõelda sõnum ja palvus põhjalikumalt läbi ja seada sõnu nii, et ka tavaline inimene neist aru saaks.

Olete teada-tuntud hingekarjane, kes kasutab jutlustel tänapäevaseid meediume, teie mõtlemine on avatud ja vabameelne. Kui keeruline on jutlust pidada tühjas pühakojas, oma sõnumit edastada interneti vahendusel?

Oleme läinud Rakvere Kolmainu koguduses seda teed, et tühjale kirikule teenistust ei pea ja jutlust ei ütle. Oleme otsustanud veebiteenistustel edastada lühikesi ja konkreetseid sõnumeid arvestusega, et tund aega jaksavad vähesed arvuti taga liturgilist jumalateenistust jälgida ning selline teenistus jäägu ikka kirikusse ja selleks ajaks, mil taas võime inimesi kokku kutsuda.

Olen mõelnud, et kui kristlik jumalateenistus oleks välja kujunenud sellises eriolukorras, nagu on täna, ei oleks see ilmselt sellises vormis, nagu meie tavapärane pühapäevane teenistus seda on. Eks praegu ongi selline kompamise ja katsetamise aeg, et milline vorm kõige paremini töötab nõnda, et sõnum jõuaks sellest huvitatuteni, olles samas ka inimest toetav ja julgustav.

Mis oli teie kirikuilma tähtsaima, ülestõusmispüha sõnum?

Rääkisin sellest, et ülestõusmispühad kõnelevad paljuski uuenemisest. Ja see uuenemine eeldab sageli suurt reedet ehk kriisi, kannatust, ebamugavust ja kitsikust – praegusega sarnast olukorda. Aga see, mis peale raskust tuleb, saab olla kvalitatiivselt parem endisest olukorrast. Me ei pea ootama seda, millal meie elu jälle "normaalseks" tagasi saab, vaid millise uue kvaliteedini me jõuame nii oma ühiskonnas kui ka globaalselt inimkonnana. Ülestõusmispüha õpetab, et iga kannatus ja katsumus, iga kriis saab meile lõpuks olla uue, parema olukorrani jõudmine. Esmalt tähendab see muidugi uuenemist isikutena. Igaüks omaenese elus võiks mõelda, mida ta saaks teha teisiti, mida ta saaks oma elus muuta, et tema elu võrra oleks maailm parem paik.

Mulle väga meeldib see mõte, et lisaks 2+2-reeglile tuleks veel üks kaks lisada – helistada iga päev vähemalt kahele inimesele. See on üks väga konkreetne ja lihtsalt tehtav tegu, mille mõju aga oleks väga suur, et ühiskond oleks tervem ja et neid, kes üksinda nukrutsema jäetud, vähem.

Mõte helistada päeva jooksul kahele inimesele on suurepärane. Mida siis teha, kui pole kedagi, kes helistaks ja kuulaks?

Eakad inimesed tekitavad ka mulle kõige suuremat südamevalu. Liiati seetõttu, et väga paljud neist ei saa kasutada arvutit või internetti, et sündmuste kajastustele ja ka jumalateenistustele ligi pääseda.

Arvan, et nemad, kes on läbi elanud palju suuremaid kriise II maailmasõja ja küüditamiste aegadel, suudavadki täna rahulikumalt olukorda võtta. Mulle tundub, et nii mõnigi keskealine ja täies elujõus inimene on palju raskemini hakkama saanud. See väljendus just eriolukorra alguses, kui osa inimesi asus kohe olukorra tõsidust eitama ja eriolukorra piiranguid naeruvääristama. Mulle tundub, et sellega taga oli suutmatus oma hirmuga hakkama saada ja tahe iseennast veenda, et midagi ei ole juhtunud ja kõik saab ikka vanaviisi edasi minna. Loodan, et ka nemad on jõudud leppimiseni.

Mulle tundub, et kõige häirivam on inimeste jaoks see teadmatus, mis saab edasi. Praegu näeme väga selgelt, et meie heaolu on väga habras ning samuti elu ise.

Ütlete, et pikamaajooksu harrastajana näib teile, et enne kriisi elasime elu sprinteri mõtteviisiga.

Tuli anda kiiresti enda maksimaalne panus, ja see tõi ka paljudel juhtudel edu. Täna peame õppima selgeks pikamaajooksja mõtteviisi ehk et tegelikult me ei tea, kui kaugele ja kui kaua jaksame. Aga see polegi oluline. Lõpuks ei ole vahet, kas minna on viis, viiskümmend või viissada kilomeetrit. Igal juhul peab edasi liikumiseks tegema järgmise sammu. Niikaua kui suudad järgmist sammu teha, on kõik võimalik. Ka meie praeguses olukorras peame õppima keskenduma oma järgmistele sammudele ja nõnda igapäevastele hetkedele. Vaid nii on võimalik säilitada meelerahu ja suutlikkus vastu pidada.

Üks asi veel. Hinged, kes on vanad ja haiged ja kardavad surra sel keerulisel ajal. Kõik oleks justkui külmunud, isegi matustele ei tohi lähedased tulla. Mida neile kosutuseks ütlete?

Matused peame ikka ära. Võibolla ei saa seda teha rohkearvulise osalejaskonnaga ja kirikuruumis, ent lõpuks seisneb matusetalituse väärikus pühendumises, mida selle ettevalmistamisel ja läbiviimisel üles näidatakse. Siin ei ole kindlasti ükski kogudus ega vaimulik hooletu ning eriolukorra tingimustes ei suhtu matusetalituse läbiviimisse kuidagi pealiskaudsemalt.

Palun jagage lugu sellest, kuidas tundsite jumalikku puudet, olles ometi luust ja lihast inimene.

Istusin pühapäeval tavapärase jumalateenistuse ajal tühjas kirikus. Hoiame kirikut ka eriolukorra ajal pühapäeviti kahe tunni vältel avatuna. Küünlad põlesid, vaikne muusika mängis ja peale minu oli veel kohal ehk kaks inimest. Ja kogu selle muutunud olukorra ja kõigi raskuste keskel tuli see äratundmine, et tegelikult on kõik kõige paremas korras. See on see tunne, mida võiks nimetada jumalikuks ehk ajast ja olukorrast sõltumatuks äratundmiseks, mis ütleb, et me jääme alles. Teisiti võiks seda nimetada ka universaalse ja tingimusteta armastuse kogemiseks.

Kuidas tundub, kas praegu on paganlikud eestlased rohkem hakanud pöörama pilku kiriku poole?

Ma ei oska teha inimestel vahet nende usutunnistuse ega maailmavaate alusel. Minu jaoks ei ole "paganlikke eestlasi" olemas. Oma inimlikus sisus oleme kõik ühesugused. Ole sa kristlane, moslem, maausuline või ateist – need päris inimliku vajadused on ka kõigil ühtemoodi. Religioosne sõnum on lihtsalt üks viise, kuidas inimene saab elada oma elu mõtestatumalt ja seeläbi olla rohkem ja tõelisemalt olemas. Olen veendunud, et läbi aastasadade ja tuhandete kujunenud sümbolid, rituaalid ja tavad saavad toetada ka neid inimesi, kes ise sugugi usklikud ei ole. Jah, sellist lähenemist ja märkamist olen täheldanud küll, et ka need, kes ennast usklikuks klassikalises mõttes ei pea, väljendavad oma positiivset suhtumist lihtsalt ja inimlikult esitatud sõnumi suhtes.

Meenub ennast spirituaalseks ateistiks nimetava Andre Commte-Sponville'i jutustatud anekdoot kahest juudi rabist, kes vaidlevad õhtul Jumala olemasolu üle. Lõpuks jõuavad üksmeelsele otsusele, et Jumalat olemas ei ole, ja lähevad magama. Hommikul ärgates imestab üks rabidest selle üle, et teine on hakanud oma hommikupalveid lugema, ja tuletab meelde, et me ju otsustasime, et Jumalat ei ole. Teine rabi vastab seepeale, et aga mis sellel Jumalaga pistmist on. Usk on palju rohkem kui mingite väidete tõeks tunnistamine. See on selle leidmine, mis kannab sind siin ja praegu.

Anekdoodil on tõsi taga. Palun öelge, mis on praegu teie sõnum inimestele.

Minu meelest on kaks olulist asja, mis küll lähtuvad religiooni mõistest ja definitsioonist, ent tegelikult saavad kanda igat inimest. Esimene tuleneb religiooni mõistest re legere, mis tähendab uuesti lugemist. On mingeid tekste, sündmusi, hetki, mille juurde tasub ikka ja jälle tagasi minna. Need kannavad ja õpetavad, annavad turvatunde ja loovad mõtteselgust. Nii tasuks võtta taas kätte mõni tähendust omanud raamat, kuulata mõnd kunagi kalliks saanud muusikapala või meenutada armsaid minevikusündmusi. See on praegusesse hetkesse laiemat tähendusvälja loov tegevus. Ja näitab, kui tühine on nii mõnigi mure või hirm, kui oskame suuremat pilti näha.

Teine lähtub religiooni definitsioonist, mille kohaselt religioossus ei ole seotud mitte uskumisega teispoolsusesse ega vaimolenditesse, vaid pühaduse tunnetamisega. Iga inimese jaoks on midagi püha. Praegusel keerulisel ajal tasub neile pühadustele erilist tähelepanu osutada ja nendega tegeleda. Olgu siis pühaks perekond, kodumaa, mets või muu paik. Ehk teisisõnu kõik see, millele meil on võimalik pühenduda, ennastunustavalt ja jäägitult. Niisugune pühendumine ei ole kunagi ühesuunaline tegevus. Pühadus toidab. Nii nagu kristlased ei kasuta sõna "jumalateenistus" mitte selles tähenduses, et Jumal vajab meie teenimist, vaid et Jumal teenib meid.

Pean siiski küsima, kus on Jumal praegu, kui tuhanded inimesed surevad.

Inimene, kes usub klassikalises mõttes Jumalasse, on veendunud, et Jumal on inimese kannatuses koos inimesega. Umbes nagu Bonzo laulus "Mees ja Jumal", kus kõige raskemal ajal Jumal inimest süles kannab. Nende jaoks, kes Jumalat ei usu, ei ole teda ju ei kannatuses ega rõõmus. Suuresti on tekkinud olukord ikka inimese enda tekitatud ja Jumalat siia väga segada ei maksa. Kui inimene kaotab vastutuse kogu loodu omavahelise seose suhtes ja hakkab looduse ande vastutustundetult ekspluateerima, on negatiivsed tagajärjed loomulikud. Looduses asjad lihtsalt käivad nii. Ja seda ühtmoodi nii usklikule kui ka uskmatule.

Kuidas jääda praegu vankumatuks oma usule?

Usu põhiline tähendus on usaldus. Seega on küsimus, kuidas säilitada usaldust. Kuidas usaldada seda maailma, milles elame, elu, mis meile antud, oma suhteid... Usaldust toidetakse väikeste tegudega. Arvan, et siin ongi see koht, kus tuleb keskenduda väikestele sammudele, üksikutele hetkedele. Vaadata selle maailma ilu, looduse rikkust ja mõõtmatut avarust – see täidab aukartusega ja toidab usaldust. Inimsuhetes on alati oluline vastastikune hoolimine. Kui sa lood usaldusväärsust, saad seda tagasi. Oma elus ei saa võtta liiga suurt tükki. Keegi on võrrelnud elu vankrirattaga – see veereb ikka nii, et vaid väike osa puudutab maad. Nii ka elus – suured plaanid kukuvad kokku suure kolinaga. Väikesed sammud aitavad püsida teel.

Kas ja mida peaksime sellest kriisist õppima? Mis emotsioon peaks meisse jääma?

Esmalt võiksime olla tänulikud õppetundide eest, mida siin juba oleme nii tohutul hulgal saanud. Ja võibolla võiksime olla tänulikud ka selle eest, et just nii läks. Selle asemel oleks võinud puhkeda ka sõda või tabada meid mõni katastroof. Inimestena ei näe me kunagi tervikpilti ega tea, mis olnuks siis, kui seda kriisi ei oleks tulnud. Hea on meeles pidada, et igas olukorras on olemas see potentsiaalselt parim, mida sealt võtta. Tavaliselt jõutakse selleni ikka läbi lihtsa usalduse (usu) ning pühendunud tegutsemise (pühaduse) kaudu.

Mis on üks esimestest asjadest, tegudest, mis te teete, kui eriolukord lõppeb?

Registreerin end mõnele maratonile ja asun valmistama ette esimest jumalateenistust koos rahvaga. See peab olema vägev pidu! Ja kindlasti võtan pere ja läheme välja sušit sööma.

Öeldakse, et Jumal aitab neid, kes aitavad ennast. Aga kes aitab Jumalat?

Meil on arusaam, et Jumal aitab neid ka, kes ise ennast sugugi aidata ei mõista. Seda nimetatakse armuks ja selle laiem tähendus on see, et siinse maailma põhiseadus on kokku võetud ühes sõnas – armastus. Ja kui me tahame seda maailma või koguni Jumalat ennast aidata, siis saame seda teha ikka armastust toites ja oma eluga selle määra siin maailmas suurendades.

Kuidas tulla praegusel ajal appi kirikule?

Eks kiriku suurim väljakutse praegusel ajal on sama, mis kõigil neil, kelle põhitegevus on olnud seotud inimestega. Arvan, et oleme üsna samas seisukorras kui näiteks teatrid. Kuna jumalateenistusi ei toimu ja inimesed ei saa kirikusse tulla, on ka majanduslikult keerulisem, sest annetusi jääb vähemaks. Siiski on rõõm sellest, et inimesed on sellest aru saanud ja asunud kogudust toetama. See on kindlasti üks suuremaid abisid, et saaksime edasi töötada ja oma tegevusega ka eriolukorra lõppedes samas mahus jätkata. Aga veel suurem tugi oleks ehk sellest, kui meie tegevustel silma peal hoiate ja tagasisidet annate. Kogudust, mis inimestele korda ei lähe, ei vaja keegi. Tagasiside selle kohta, kuidas kirikuna saaksime paremini aidata ja toetada, on kindlasti väga tänuväärt.

Tauno Toompuu. Foto: Ain Liiva