Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2016/11/25/6114875t1h61cc.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2020/04/15/13056357t1hf785.jpg)
Eelmisel sajandil rääkis tuntud vandeadvokaat mulle tol ajal kurioosumina näiva loo.
Nimelt oli taasiseseisvunud Eestis nii, et sõiduki varastamise eest kehtisid eri karistused. Ja nii vandusid kurjategijad kohtus piltlikult öeldes käsi piiblil, et võtsid auto eesmärgiga seda põletada, hävitada, lõhkuda. Samas oli teada, et autot ei olnud kahjustatud, sest see oli saadud terves tükis kätte. Juhtumisi oli ühes külas peetud hiliste õhtutundideni pidu ja peo lõppedes olnud sõiduk ära kadunud. Sõiduki võtnu ei öelnud, et teise transpordivahendi puudumise tõttu oli ta koju jõudmiseks käe võõra vara järele sirutanud. Sel juhul saanuks ta suurema karistuse kui öeldes, et soovis võõra sõiduki hävitada.
Sel nädalal selgus, et Rakveres on ühes parklas konutanud paar aastat sõiduauto ja mitte kellelgi peale omaniku ei ole õigust seda sealt minema viia. Isegi mitte pärast seda, kui see sõiduk oli süüdatud ja maha põlenud.