Vastukaja: oleme selles kriisis kõik koos

Siret Kotka-Repinski. Foto: Erakogu

Samal teemal: Ülle Kase “Eakad tunnevad isolatsioonis tõrjutust, hirmu ja valu” 7. aprilli Virumaa Teatajas.

Eestis kehtestatud eriolukorra algusest täitus 12. aprillil kuu aega. See on olnud raske periood kogu ühiskonnale ja riigile.

Ülle Kask, kes aitab kriisi ajal vabatahtlikult eakaid, kirjutas hiljuti Virumaa Teatajas, et paljud nelja seina vahele jäänud vanemaealised tunnevad nördimust, hirmu ja hüljatust. Olen nõus, kuid teisalt iseloomustavad need kolm sõna ka väga paljude teiste inimeste hetkeemotsiooni. Mida tunneb tervishoiutöötaja, kes eesliinil epideemiaga võideldes on ohverdanud oma lastega koos olemise aja? Mida tunneb isa, kes on kriisi tagajärjel kaotanud töö, kuid kelle pere vajab endiselt toitmist? Või firmajuht, kes kõnnib õhukesel jääl ja kellele selle purunemine tähendab pankrotti? Neid näiteid võiks siia ridamisi tuua, kuid peamine on, et oleme selles kriisis kõik koos. Pole võitjaid või rõõmsaid nägusid – kõigile on see kriis ühel või teisel moel negatiivselt mõjunud.

Hoolimata sellest on raske mööda vaadata eakatest, kes liigituvad ühiskonnas nõrgimate hulka. Isolatsioonis olek on eakatele paras koorem, kuid valitsuse eesmärk ei ole käituda kellegagi ülekohtuselt.

Praegune valitsus on hakanud just eakatele pöörama suuremat tähelepanu kui varasemad Eesti valitsused. Eestis elab üle 300 000 vanaduspensionäri, neist enamik suhtelises vaesuses, nii et iga kuu vaevalt ots otsaga kokku tulevad. Nende aitamiseks viis valitsus ellu erakorralise pensionitõusu. Selle tulemusel tõusis aprillis vanaduspension 45 eurot, mis on kaheteist aasta suurim pensionitõus. Eakate heaolu on keskerakonna prioriteet ja seda ilmestab ka fakt, et kui reformierakonna juhitud valitsused tõstsid aastatel 2011–2016 vanaduspensioni 90 eurot ehk keskmiselt 15 eurot aastas, on keskerakonna juhitud valitsused aastatel 2017–2020 tõstnud vanaduspensioni 132 eurot ehk keskmiselt 33 eurot aastas. Mõistagi oleks soovinud kogu valitsus rohkemat, kuid töötame edasi selle nimel, et täita valijatele antud lubaduse teine pool. Kuid pole see pension ainus, mis nurinat tekitab, sest kui raha olemas, ei tähenda see veel piisavat toidukraami külmikus.

Eakate aitamisel on suur roll kohalike omavalitsuste sotsiaaltöötajatel, kes on kindlasti nõus igakülgset abi pakkuma. Siiski on võrrandil ka teine pool – abivajajad peavad endast märku andma. Sotsiaaltöötaja aitab neil saada kätte nii ravimid apteegist kui ka toidukraami poest. Samuti peavad oma abikäe ulatama lähedased.

Jah, meie esivanemad on üle elanud mitu riigikorda, tulnud läbi tulest ja veest, kuid sellegipoolest vajavad nad praegu meie tuge. Kui pole võimalik viia ukse taha toidukotti, siis kõikidele vanemaealistele läheb korda ka see, kui keegi tunneb nende vastu vähemalt huvi.

Üksindusega on raske toime tulla. Kutsun siinkohal inimesi üles mitte mõtlema ainult oma vanemate või vanavanemate peale, vaid nendega ka kontakti hoidma. Helistage neile ja küsige, kuidas neil läheb. Mõned vanemaealised on osavad ka Skype’i vahendusel suhtlema.

Üksindus ja depressioon on eakate seas levinud ning eriolukorra ajal on see ainult süvenenud. Appi saavad tulla eelkõige lähedased. Peame mõtlema, mida me saaksime oma pensionieas lähedaste heaks teha. Külla ei saa me just hommepäev sõita, kuid telefoni võiksime küll võtta ja küsida, kuidas neil läheb.