Veerand sajandit võrkpallipohmellist
16. aprill 2020, 00:01
Eile möödus 25 aastat päevast, mil Rakvere Rivaal alistas finaalseeria otsustavas, viiendas mängus koduses Rahu hallis Pärnu võrkpalliklubi Jart ja krooniti esimest korda Eesti meistriks.
Rivaali loojal ja peatreeneril Mati Merirannal on finaalseeriast tänaseni silme ette jäänud üks hetk. Pärnu päästis metsamajandi võimlas, mis praegu Rahu halli nime kannab, ühte rasket palli. See lendas üle kolme tala ja tuli neid puutumata alla tagasi.
“Ma mõtlesin, et kurat, meil pole mingit lootust, seda asja juhitakse kusagilt mujalt,” ütles Merirand muheledes. Ja lisas, et iga kord, kui ta Rahu hallis käib, tuleb tal veerand sajandi tagune pilt silme ette.
Seda momenti võibolla juhitigi kusagilt kõrgemalt, aga viiendas finaalmängus sealsamas Rahu hallis toetas kohalikku meeskonda täismaja. Finaalseerias jäi Rivaal mängudega 2:0 tagaajaja rolli, kuid sellest hoolimata kindlustati lõpuks seeria 3:2 võit.
Mati Merirand meenutas, et kunagi hiljem, Lembitu Kuuse sünnipäeval, tõstis Toomas Uba esimese toosti sünnipäevalapse terviseks, teise aga Rakvere võrkpallitreeneri auks, kes oli suutnud talle otsustava finaalmängu ajal Rahu hallis, mis oli publikust nii pungil, et astumisekski ruumi polnud, ühe tooli leida ja mehe sellele istuma sokutada.
“Ma teadsin, et ta on raskelt haige ja tuli lihtsalt mängu vaatama. Ning sai tõelise finaalielamuse,” lisas Merirand.
Võidumeeste seas tagus palle maha ka Teet Viita. Keskründajana oli ta platsil kogu kuldse seeria. Oli Viita tippaeg, võrkpallistaar oli timminud vormi suurepäraseks. “Kõik mängijad olid selleks ajaks tippvormis,” nentis Teet Viita.
Metsamajandi võimla oli iga võrkpallimängu ajal rahvast puupüsti täis. Viita mäletab, et tohutu inimmass ei tahtnud finaalide ajal kuidagi ära mahtuda ja niimoodi püüti kohta leida lausa aknalaudadel ja ukseorvades. “Inimesi oli nii palju ja nad olid nii lähedal. See emotsioon oli võimas. Selline see võrkpall ongi,” sõnas ta.
Mõtlesin, et kurat, meil pole mingit lootust, seda asja juhitakse kusagilt mujalt.
Mati Merirand
Rakvere Rivaali peatreener
Finaalseeriast rääkides ütles Mati Merirand, et kui kaks esimest mängu kaotati, oli meeskonnal selg vastu seina. “Poisid võtsid asja vabamalt, sest meil ei olnud kaotada enam midagi. Ja kui ühe võidu kätte saime, võttis see pärnakatel jala natuke värisema,” kõneles teenekas võrkpallitreener.
Teet Viita meenutusel oli Merirand mängijatele öelnud, et pärnakad on favoriidid ja vastutuskoorem neil. “Olime mängudega 2:0 taga. Aga nende kahe nulli pealt me ometigi võitsime mänguseeria. Seal polnudki enam midagi muud kui gaas põhja. Kõik õnnestus, meeskond oli hea ja kõik oli vägev. Väga positiivne,” rääkis Viita.
Kui Merirand 1977. aastal Rakveresse tööle tuli, oli tema eeskujuks Võru meeskond, kes suutis aeg-ajalt suuremate võrkpallikantside esindustele koha kätte näidata. “Mõtlesin, et kui Võru väikese linnana seda suudab, siis miks mitte ka Rakvere,” kõneles Merirand.
Tema unistus oli tuua Rakvere Eesti võrkpallikaardile. Esialgu õnnestus see noorteklassis, ja kui mängijad olid sõjaväest naasnud, lõi treener 1990. aastal võrkpalliklubi Rivaal. 1995. aastal jõutigi meistritiitlini, sama saavutust korrati ka kahel järgneval aastal.
Muidugi järgnes võrkpallikullale võimas pidu. “Mis seal ikka. Eks see pidu ikka üle Rakvere oli,” tähendas Viita tagasihoidlikult.
Kuldne Rivaal
1995. aastal esimest korda Eesti meistriks tulnud võistkonnas mängisid Teet Viita, Eivo Žuravljov, Kristjan Kurik, Kuido Kuntro, Janis Sirelpuu, Juri Konontšuk, Ivo Järvala, Jaan Rummi, Marko Loide, Laos Lukas, Andrus Lehtpuu, Valdur Vool, Peeter Nirgi, Raivo Merirand ja Elvis Sibolt.
Meeskonna peatreener oli Mati Merirand.