Koerapilk uudistab pooltühje tänavaid
17. aprill 2020, 00:00
Helepruuni kleenukese keha ja kõrvade juurest käharduvate karvadega koerake sibab mööda kõnniteed ja vaatab kontrollivalt üle õla. Noormees rihma otsas järgneb kuulekalt.
Loom on väike ja vilgas, nuusutab kevadõhku, sikutab kaasajalutajat järele. Korraga tajub koer heldimuse magusat hõngu, pöördub ja jääb mulle üksisilmi otsa vaatama. Kõnekas ja kaasa kutsuv koerapilk lausub: “Noh, mis passid. Tule kaasa!” Ja ma lähen koos koera ja noormehega tema rihma otsas. Või oli see vastupidi? Vahet pole. Koera pilk on nii kõnekas, et sõnu polegi vaja, ja kui midagi segaseks jääb, siis kaaslane rihma teises otsas selgitab üle.
“Berta olen, muide,” tutvustab koer ennast. “Ja tema on Kristjan,” ütleb loom pilguga kahekümnendates aastates noormehe poole näidates. “Toon teda nüüd korra päevas jalutama. Saab ka väheke Rakveres ringi vaadata. Muidu elab Tallinnas. Tavaliselt tuleb paariks päevaks ja on jube õnnelik, kui koju saab. Seekord nukrutseb. Räägib, et tööd ei ole enam.”
Liigume ettevaatlikult üle Kroonikeskuse vastas asuva parkla. Berta tardub üllatusest, kui vastu tuleb abielupaar. Mõlemal maskid suud ja nina katmas. “Lõpuks ometi. Ma olen alati arvanud, et mõne inimese puhul peaks suukorv kohustuslik olema,” kõneleb koera pilk, ja samal ajal kui me liigume Pika tänava suunas, jutustab Berta enda lugu.
Korterielanikele pakuvad väikesed koerad väga huvi. Berta isa oli taks, aga ema maailma kõige suursugusem, õilsam ja ilusam … krants. Roelas käidi tema pesakonda nii lähemalt kui ka kaugemalt uudistamas, aga kolme aasta eest ei olnud Berta sugugi nii pilkupüüdev tegelane. Ta oli oma pesakonnas kõige väiksem. Lausa äbarik. Kõik huvilised vaatasid teda lihtsalt haletseva pilguga, kuid lemmikuks broneerisid ikka mõne suurema õe-venna.
Kuni saabus Anu. Berta lihtsalt haistis oma väikese kogenematu ninaga, et tema on see õige. Perenaine! Inimestel ei ole nii arenenud haistmismeel. Seda teab isegi paarikuine kutsikas. Inimesele peab silma vaatama. Ja see mõjus. Anu ei kõhelnud hetkekski. “Ta tundis, et minust kasvab õige koer selle pere jaoks,” kiitis koer ja seisatas. Ülekäigurada. Ühtegi autot ei tulnud ja me läksime üle. “Ta tunneb päris mitut liikluseeskirja,” selgitab Kristjan. Berta saba annab vaoshoitult mõisa, et on tunnustust kuulnud, ning loomake laseb noormehel enda eest kõnelda.
Ma olen alati arvanud, et mõne inimese puhul peaks suukorv kohustuslik olema.
Berta
terava pilguga koer
“Ööseks poeb ta ema juurde magama. Nagu inimene – pea padjal, keha teki all. Hommikul, kui ema läheb kohvi keetma, siis otsib järgmiselt inimeselt teki alt lähedust,” räägib Kristjan ning jutustab lühidalt oma perest. Perekond Pukkid. Ema Anu ja pereisa Kaido töötavad Rakvere lihakombinaadis. Noorem vend Gert käib kaheksandas klassis. Kristjan ise töötab Tallinnas mainekas restoranis teenindajana ja arendab ennast muusikatööstuse tagamaid uurides mänedžmendis ja produtseerimises.
Jõuame Pikale tänavale, kus Berta nuusib hoolikalt majanurka, sest siitkaudu jalutavad paljud koerad, ka Vallimäele. Meie suundume Rahvaaeda ja Kristjan jutustab: “Ema ja isaga meeldib tal Vallimäel käia. Ema seisab ühe valli peal, isa teise peal, ja kui Berta valla lastakse, siis tuiskab ta läbi oru nende kahe vahet. Nii saab ta õhtul energia välja elada, sest päeval ta tavaliselt magab ...” Berta etteheitev pilk sunnib noormehe vakatama ja ta parandab ennast: “Nojah, nüüd me oleme vennaga päevad läbi kodus ja tal on meiega piisavalt rahmeldamist. Ta on väga elava loomuga. Kui väga vallatuks läheb, siis astub Jassi vahele.” Nii tuleb justkui muuseas välja, et Berta pole Pukkide ainus lemmikloom. Kass Jassi on staažikas pereliige. Vana rahu ise, kes Berta rahmeldamist üleskergitatud kulmu alt piidleb ja vajalikul hetkel käpavibutusega rahutut tegelast ohjeldab. Üldiselt mõjuvad nad dünaamiliselt nagu yin ja yang.
Berta märkab eemal suurt koera ja muutub valvsaks. Kõripõhjast kostab haugatuse-uratuse vahepealne häälitsus. “Tillukese kere sees elab suur loom, kes oma piirjooni ei tunnista,” ütleb Kristjan muheledes. Berta liigikaaslane kaob silmapiirilt ja meie jõuame õnnelikult parki. Kuivanud lehed krabisevad käppade all. Arusaamatult käituvad viimasel ajal nii inimesed kui ka ilm. Berta lemmikaastaaeg talv jäi seekord vahele ning ta tunneb puudust lumes püherdamisest ja hangedes hüppamisest. Vihm ja pori on koera meelest vihkamist väärt ning sellise ilmaga pole mõtet üldse õue minna. Pärast järgneb tüütu käpapesu – korterielu karmid reeglid.
“Miks me maale vanaemale külla ei lähe?” küsib koera nõudlik pilk. “Ta kindlasti igatseb, seal on nii tore mööda hoovi ringi tuisata.” Kristjan ohkab. Kuidas selgitada loomale eriolukorda?
Istume pargipingile ja vaatame tiigikaldal pladistavaid parte. Tundub, et neid ei mõjuta muutused inimese maailmas.
