Nädala kaja: kõigest hoolimata on kevad

Katrin Uuspõld. Foto: Meelis Meilbaum

Mitu nädalat piirangutega elatud aeg toob tüdimust, kannatamatuse kasvu, vaat et ärritustki. Aga ka hirmu. Ja mõnel puhul ükskõiksust. Üha rohkem kõlab kodudes ja sõpradega telefonis rääkides (retoorilisi) küsimusi: kui kaua see veel kestab ja mis saab, kui see kord läbi on? Ilmselt pole siis elu mitme tahu pealt päris selline nagu enne. Ei saa jätkata sealt, kus kõik pooleli jäi, vaid tuleb arvestada mitme doominoefektiga. Halamisest ja kirumisest pole siin tolku, tuleb targalt kohaneda.

Kinnisvaraturul on olnud veidi elavam maamajade otsimine ja ka ostmine – nagu igal kevadel, ütlevad maaklerid. Linnainimesed, kel suvekodu, sättisid juba mitme nädala eest end sinna ja osa neid, kes on maakodust mõtteid mõlgutanud, on plaani teoks tegemas, sest see tundub mõistlik. Sel nädalal kuulsin ühelt professionaalselt aednikult sellist tähelepanekut, et praeguse kriisi puhul on positiivne see, et inimesed pöörduvad tagasi oma juurte juurde: otsitakse üles maalapp ja sinna, kus laiub muru, hakatakse hoopis peenraid tegema. Ja isegi kui algul ei ole aimu, kumba otsa pidi midagi mulda pista, pole vaja häbeneda, vaid asi tuleb järele uurida, märkis ta abivalmilt.

Keerulisel ajal lisab turvatunnet see, kui on teada, et salv on täis ja iga toiduaine järele ei pea poodi minema. Pealegi on taimedega toimetamisel ka pingeid maandav efekt, olgu siis kasutuses kasvõi ainult rõdupind või aknalaud: tärkavatest salatilehtedest-maitsetaimedest saab igal juhul rõõmu tunda. Aga kes kevadel seemet mulda ei pane, see suvel saaki ja õieilu ei näe. Nii et nüüd on õige aeg!

"Praeguse kriisi puhul on positiivne see, et inimesed pöörduvad tagasi oma juurte juurde: otsitakse üles maalapp ja sinna, kus laiub muru, hakatakse hoopis peenraid tegema."

“Praegu on tähtis hoida distantsi, oma põllumeest ja toidulauda,” ütles sel nädalal intervjuus Maalehele ettevõtja Oleg Gross, kelle ladudes on Lääne-Virumaa kõige suuremad toiduvarud.

Nii iga inimese kui ka riigi julgeoleku seisukohalt on oluline, et seeme saaks külvatud, põldude eest hoolitsetud, kariloomad kasvatatud. Eestil on võimekust ise ennast ära toita ja olla sõltumatu teiste riikide põllumeeste tervisest ja impordioludest. Peaasi, et tühjast tülli ei mindaks ja leitaks lahendused nii kompetentsete tööliste (isegi kui see tähendab nii mõnelegi ümberõppimist) kui ka nende õiglase tasu asjus.

Ja kas olete ikka märganud, kui häälekalt linnud praegu laulavad? Isegi linnas, suletud akna taga on neid toas kuulda. On ikkagi kevad, uus algus.