Kolumn: olnud puhkus ja meelte meele tulemine

Copy
Tarmo Tagamets.
Tarmo Tagamets. Foto: Sille Annuk

Ma olen nüüd taas seal. Maal. 23 viimast aastat ei ole ma seal enam asjaliku näoga olnud, sest mul oli sealt puhkus. Puhkuse ajal ma õppisin omale eriala ja õpetasin. Ma vaatasin ilmas ringi ning avastasin maid ja rahvaid. Tekitasin ebameeldivaid olukordi ja sattusin elukeerises neisse ise. Parandasin neid.

Ning lõpuks, ma olen õnneks ka armastanud. Armastanud ringi ning ringe tõmmata ja avastanud, et armastan üht, kes julgeb mulle otsa vaadata ja kuulata. Mõista. Mõista, et ma tahan taas maale! Ma tahan maal elada, sest ma tahan meele tuletada, et meie kliimavöötmes on ikka vist veel neli aasta­aega.

Ma tahan hakata aru saama, miks mu mesilassülem naabrimehe taru rohkem hindab, kui minu oma. Ma tahan aega kuulata, kes mind hommikul äratab. On see tüütu ja madalalt ümisev porikärbes või selge sihi ja terava nokaga hulgulind, kes otsib kevadel endale paarilist. Või on see hoopis väga kindlate traditsioonidega päike, sest kes kurat muu vahib mulle igal hommikul samast aknast sisse ja tahab puurida end meelega ärkaja silma ja tuppa kui mitte meie pudrusilmast “kõikide inimeste valgustaja”.

Ja laupäeviti unistan ma ajast puretud lavast. Kuumast, mis kujundatud värskete kaselehtede ning selgete sõprade rääkimistega.

Ja nüüd ma siis olen siin. Linnade vahel. Maal! Maamajas. On kevad. Selline pikaldane ja madalrõhkkondadest tiine. Selline kevad, kes alles hakkab vaikselt päikest lahti riietama, sest kevad ütleb alati oma alastuses meelega vaid üht: “Hakka tööle!” Ja hakkangi!

Siin töötades tuleb mul meele kõik see eelnev, millest ma olen unistanud, ja soov, et mind mõistetaks. Lihtsalt kuula ja sa näed, nagu öeldakse. Need unistused on siinsamas – maal, õhus ja kaugusest kostvas naabrimehe raadio helitugevuses. Naabrimehe raadiost kuulsin (seda tuleb ju uskuda), et soojad suvepäevad jäetakse sel aastal ära ja neid saab järele teha sügisel või äärmisel vajadusel talvel. Tähendab, et neljast aastaajast me maal enam siiski rääkida ei saa! Meil on alles kevad, sügis ja talv. Mesilassülem pole küll tarust veel ära lennanud, aga kui mesilased lähevad, siis eks nad kitsikuse pärast lähevad ja nende lende me juba keelata ei saa.

Unustatud porikärbsel lasen ma meelega vaikselt edasi toimetada, aga hulgulinnuga astusin lahingutesse. Tegin tugeva taustauuringu ja selgus, et igal varahommikul maja katusel eterniiti trummeldav suur-kirjurähn kasutab maja katust kõlakastina kaja tekitamiseks, et leida endale paariline võimalikult kaugelt. Et rähni armuotsingute hetkedel katusesse rohkelt auke ei tekiks, soovitati katusele osta 400 eurot maksev rähni imitatsioon (kuju) või teha lärmi ja plaksutada. Valisin käepärasema variandi ja plaksutasin. Rähn kummardas pidulikult ja trummeldas uhkelt edasi. Arvatavasti võttis seda kui vaheaplausi. Ja nii iga hommik kuni järgmise päikesetõusuni. Ja nii edasi ja nii edasi ... kuni järgmiste unistuste täitumiseni.

Ma ei taha palju. Need unistused võiks täituda peatselt ka laval. Mõnes maakohas või linnas, kus Rakvere teater annab oma järjekordset etendust. Seal, kus teatriõhtu ajaks keeratakse raadio vaiksemaks ja suvi on võimalik. Kohas, kus paljude sõnade ning sündmuste vahele mahub veel paus.

Nii ma siis siin elan. Meelega, maal ja Ilmas.

Tagasi üles