/nginx/o/2020/04/17/13060286t1h1111.jpg)
Isegi kõik Porkuni elanikud ei tea, et kui hakata Porkunist metsateid mööda Lasila poole liikuma, saab oma silmaga kaeda ilmaimet ehk Võhmetu-Lemküla karstijärvi. Seda küll enamasti kevaditi. Aga siis saab nende ääres nautide tõelist värvide ja helide sümfooniat.
Meie fotograaf Ainiga alustame karstijärvede uurimist suurimast ja tuntuimast ehk Porkuni järvest, kus ujuvad saared ringi tiirutavad ja pahandust teevad. Põline Porkuni elanik Ain Aasa räägib, et kui varasematel aastatel ujus vabas vees ringi vaid mõni üksik saar ning enamik ujuvatest saartest püsis järve kagusopis Loksa küla juures, trügis tunamulluse kõrgveega hulk neist nii-öelda suurele järvele.
“Mingil moel on nad end sealt tagant läbi pressinud ja viimasel paaril aastal siin kõvasti pahandust teinud,” kõneleb Aasa. Küll trügivad saared ujumiskohtades kaldasse, mis aga veel hullem – lõhuvad paadisildu. Aasa sõnul on püütud saari ka eemale sikutada, kuid eriti see ei õnnestu, sest need on väga rasked.
Meie ühtegi saart otseselt paha peal ei näe. Külmaallikal on küll mõned randa triivinud, aga seal need kedagi väga ei sega. Küll teevad pätti aga akvalangistid, kes on Külmaallikal oma kollase kaubikuga keelumärgi alt läbi otse järve kaldale sõitnud ja üritavad suurema saare perve alt viimaseidki järve jäänud kalu harpuunida.
Edasi võtame suuna Lasila poole. Metsatee on täiesti sõidetav ja Piisupi järv esimene karstijärvedest, mis tee peale jääb. Oosi tipul on järv ka teelt näha, paarisaja meetri pikkune jalutuskäik viib aga auto juurest otse järve kaldale.
Järv kihab nagu supikatel. Konnade pulmalaul meenutab keeva supi podinat ja vesi on elu täis – lugematul arvul konni ja puruvanasid, sekka mõned vesilikud ja ujuvad mardikad.
Kui tavaliselt kipuvad puruvanad endale kättesaadavast materjalist “kookoneid” ehitama, siis heinamaale tekkinud Piisupi järves neil meisterdamisega tegeleda pole vaja – kõik puruvanad on pugenud õõnsatesse taimevartesse ning ukerdavad nendes mööda järvepõhja ringi.
Kusagil eemal kluugutavad sookured. Idülli rikub vaid traataed, mis pea järve kaldani jookseb. Hollandlased on oma hirvede tarbeks seal kandis hulga metsa tarastanud. Näsiniin õitseb aga kõikjal – nii siin- kui ka sealpool traataeda. Tema ei lase end inimesest segada.
Kõige suurema karstijärve ehk Võhmetu järve juurde viivast teeotsast põrutame kogemata mööda ja jõuame hoopis RMK Mardihansu lõkkekohale. Selgub, et enam kui 600 kilomeetri pikkune Penijõe–Kauksi matkarada läheb läbi Lemküla ja Mardihansu karstijärve vahelt. Võhmetu ja Mardihansu järve vaatame droonipildilt, Lemküla järve sõida aga kasvõi autoga, sest pisike metsatee viib otse vette.
"Üldjuhul on suurematest järvedest ka suvel mingid lombid järel."
Ain Aasa, Porkuni elanik
Silt teatab, et Kauksi on 330 ja Penijõele 284 kilomeetrit. Keset matkarajaks olevat teed kükitab mäeveerul kummaliselt roheline kärnkonn. “Mida te siin kolate!” tahaks ta nagu öelda. Aga Lemküla järves erilist elu ei tähelda. Siin valitseb vaikus. Lõkkeplatsil tervitab meid juhis, kuidas koroonaviiruse ajal matkarajal käituda, infot karstijärvede kohta stendil paraku pole.
Mäe otsas, kuhu auto jätsime, kasvavad roosad sinililled. Iseenesest pole tegu teab mis haruldustega, aga fotograaf Ain näeb roosasid sinililli esimest korda. Tegelikult leidub neid ka Porkuni järve ääres, lisaks roosadele isegi valgeid.
Ain Aasa räägib, et Piisupi järv ongi karstijärvedest kõige elurikkam, näib, et seal säilib aasta ringi kuigipalju vett. Aga päris nii see siiski ei ole. “Eks üldjuhul on suurematest järvedest ka suvel mingid lombid järel, aga kui Porkuni järv ära kuivab, siis on kõik karstijärved kuivad,” selgitab Aasa.
Tänavu on vett palju, isegi väga palju. “Ma pole näinudki, et nendes järvedes nii palju vett on,” pajatab Ain Aasa. Üldlevinud arvamuse kohaselt toituvad järved Assamalla luha veest. Assamallas vett küll on, kuid sugugi mitte palju. Ju siis on karstijärved selle ära joonud.
Mardihansu lõkkekohta kiidab Aasa väga. “See on üks vingemaid, mida RMK siia kanti teinud on, enam-vähem samaväärne on ka Kadila raketibaasis.”
Ja miks mitte kiita – kaks varjualust, käimla, mida kirjade järgi kaks korda nädalas desinfitseeritakse, uhke metallist lõkkealus ja ports küttepuid. Ning isegi mõnest matkajast maha jäänud küünal õhtutundideks.
Kui palju täpselt karstijärvi Porkuni ja Lasila vahele jäävas metsas on, ei olegi päris selge. Eri allikad pakuvad arve kümnest viieteistkümneni. “Eks see sõltub sellest, kui suurt lompi järveks pidada,” arvab Ain Aasa. Ka andmed järvede suuruse kohta erinevad, kuid eks see sõltub ju kevadisest veeseisust.
Aasa liigub metsas maastikujalgrattaga ning räägib, et pole kõikidele järvedele ligi saanud, mõned on ikka päris padrikus ja nendeni niisama lihtsalt ei pääse. Aga Piisupi, Lemküla, Võhmetu ning Mardihansu järvele saab kenasti ka autoga juurde. “Avastamist siin kandis jätkub,” lausub Aasa.
Tänavu kevadel on karstijärved igal juhul uhked ilmaimed ja tasuvad kindlasti uudistamist. Piisupi konnade podisemise võiks aga lausa rahustavaks unemuusikaks salvestada.
/nginx/o/2020/04/17/13060281t1h9ab3.jpg)
/nginx/o/2020/04/17/13060282t1h96b7.jpg)
/nginx/o/2020/04/17/13060283t1h2224.jpg)
/nginx/o/2020/04/17/13060284t1h98de.jpg)
/nginx/o/2020/04/17/13060285t1h92cb.jpg)
/nginx/o/2020/04/17/13060287t1hc941.jpg)
/nginx/o/2015/04/24/3998087t1h860b.jpg)