Lapsepõlveunistuse täitumine: karudega kohtumine pani rõõmust hüplema  

Eile õhtul kohtus Marju Tamm oma kodumetsas karuga. Foto: Erakogu

Unistus näha karu vabas looduses oli Marju Tammega kaasa käinud juba lapsepõlvest. Juhtus aga nii, et tal oli võimalus kohtuda lausa mitme mõmmikuga. "Väga võimas tunne, värisen ikka veel," tunnistas ta. Kohtumisest kodumetsas on möödas ligi ööpäev.

Kui Marju Tamm kolis Pariisi külla paksude metsade vahele, meenus talle ühtäkki lapsepõlveunistus: äkki just siin kohtab ta lõpuks varem ainult loomaaias nähtud karusid.

Lootust kasvatas naabrimehest jahimehe jutt, kes teadis rääkida, et seal kandis ajavad karud oma asju küll. Pinge oli üleval. Kevadel, eelmisel, jäi kohtumine mõmmikutega napilt ära.

"Aasta tagasi helistas mulle naabrimees ja ütles, et karu on su maja juures," jutustas naine. Marju Tamme polnud aga kodus, veelgi enam, ta oli Eestist tuhandete kilomeetrite kaugusel – Aafrikas.

Karu küll käis, aga nägemata ta tookord jäi. Elevaks tegi teadmine, et kui loomad elavad tema ligidal, on äkki võimalik kunagi neid siiski ka oma silmaga näha.

Sel kolmapäeval soovitas naabrimees Marjul piiluda söötmiskohta, mis tema kodu aknast ilusti näha on. Seal pidavat käima kolm karu – emakaru koos poegadega.

Seekord ei tahtnud Marju Tamm võimalust karudega kohtuda käest libiseda lasta. Niimoodi käis ta seal siis vaikselt hiilimas. Karud olid seal olnud – väljaheiteid ja jälgi oli palju. Muud midagi. Neljapäeval jätkas ta luuramist, võttis ja jalutas koeraga mitu ringi  metsas. Karudest polnud kippu ega kõppu.

"Läksin koju," sõnas naine. Aga miski ei andnud rahu, ta mõtles, et läheb korra veel söötmiskoha juurde. Lähemale jõudnud, märkaski ta liikumist. Ei või olla. Äkki metskitsed, käis tema peast läbi. Aga ei.

"Karud," on Marju Tamme hääl veel praegugi õhinat täis. "Mul käis kogu kehast selline tunne läbi. Seesama tunne, kui Aafrikas nägin elevanti. Nii suured ja võimsad loomad," rääkis ta.

Naine ei saanud imelistelt olevustelt pilku, nõnda vaatas ta kahe karumõmmi tegemisi üksisilmi. "Kaks karu jooksid ja mängisid söötmiskoha juures innukalt," kõneles Marju Tamm.

Tumehalli ja musta värvi mõmmikud ei lasknud end segada. Marju Tamm põikas vahepeal koju ja kutsus ilmaimesid kaema ka oma mehe.

"See oli nii võimas emotsioon, hüppasin ühelt jalalt teisele ja kutsusin meest, et tule nüüd ruttu," rääkis naine.

Tema poolakast elukaaslane ei tahtnud esiti üldse uskuda, et karud võiks nende metsas elada.

"Kui ta neid nägi, siis läks nii elevile, et tahtis kohe ligemale hiilida," ütles Marju Tamm.

Mindigi. Pariisitar nentis, et adrenaliin voolas kehasse ja tunne oli küll selline, et loomad on armsad, ja ohtu ta tegelikult ei tunnetanud.

"Tahtsin neid rohkem näha ja liikusime aga lähemale. Siis mingil hetkel mõtled, et appi, nüüd keerab ta ümber ... Selline kuum jutt ja rõõmutunne läbivad keha," kõneles ta.

Niimoodi olid nad ikka üsna lähedal unistuste vaatepildile – mängivatele karudele. Võibolla isegi ainult 10 meetrit neist.

Vahepeal vaatepilt muutus: mänginud karud jooksid käppade välkudes metsa poole ja hetki hiljem tuli sinnasamasse einestama mesikäpp, kes oma tund aega rahus vilja sõi. Marju Tamme sõnul ei teinud karud mingit häält. Vaatepilt oli eriline, hunnitu ja võimas.

"Pärast mõtlesin, et nad võivad ju ka rünnata. Ega see nali ei ole," nentis ta.

Naine liikus siiski veidi eemale – ettevaatus ikkagi eelkõige. "See on nii äge tunne, oled lapsepõlvest saadik unistanud ja voilaa! kohtudki. Ja ei usu oma silmi: need lihtsalt ei saa karud olla." Marju Tamm arvas, et nad vaatasid karusid üle tunni aja. Lõpuks karu märkas neid ja pani metsa poole minema.

"Täna õhtul piilun ka söötmiskoha poole, kas keegi seal liigub. Muidugi," nentis ta. Marju Tammel poleks mõmmikutega taaskohtumise vastu midagi. "Täna ma vist liiga ligidale ei läheks," lisas Marju Tamm.