Galerii: peaaegu inimtühjas Kadrina Katariina kirikus kõlas Bach  

Kadrina Katariina kiriku uksed olid pühapäeval avatud. Pühakoja külastajaid oli küll vähe, kuid kõlas kaunis muusika.

FOTO: Vladislav Musakko

Tavapärase pühapäevase jumalateenistuse ajal on Kadrina kiriku uksed küll avatud, kuid pühapaik inimestest tühi. Küünlad põlevad, päike veab läbi akna eredaid kiiri üle kogu kiriku. Orelil mängitakse Johann Sebastian Bachi koraalieelmängu. Rahu valitseb pühapaigas.

Kadrina kiriku organist Külli Erikson on siinses pühapaigas käinud üle 20 aasta, orelit on ta mänginud igal pühapäeval. Nii ei saa ta tuletamata jätta ka praegu. "See on minu jaoks suur võimalus," sõnab Erikson.

Möllav pandeemia on inimesed kodusesse istutanud, kuid need, kes soovivad tulla ja olla, on kirikusse oodatud.

Tühjale kirikule mängimisest ei tee orelimängija suurt numbrit. Musitseerida pillide kuningal on tema kutsumus, olemise viis.

"See on niisugune suur rahulik omaette olemise tunne," nendib Erikson.

Meeliköitev kasulikuga, just sedaviisi talitab praegusel seisaku-hetkel pühendunud organist. "Meeldiv ja tore võimalus on siin repertuaari harjutada," sõnab ta.

Nii lähedal krikuvõlvidele asub tema ja pill, vaade haarab kogu pühapaika. Üksik kirikuline Külli Erikson tunnistab, et harjutamine on meditatiivne tegevus, mis haarab täielikult. Niimoodi, et kõik kaob.

"Oreli mängimise juures on kõige meeldivam see, et mõte läheb ära. Tühjaks," lausub Erikson. Teinekord jälle, vallutavad ja kannatavad viivu pärast teda head mõtted. "Olen tähele pannud, et kui Bachi mängida, siis, ma unustan isegi neelatamise. See on nii kandev," tunnistab organist.

Andekal organistil on erakordne võime seda edastada oma kuulajale. Niimoodi on tänagi kirikus mees, kes ütleb, et tuli, sest . teadis, et Külli mängib.

“Ta on orelikunstnik, ma naudin seda," sõnab ta. Kirikuline ütleb, et niimoodi muusika läbi on ilmatu hea üksinda palvetada paljude inimeste eest.  

Kadrina Katariina koguduse õpetaja Meelis-Lauri Erikson noogutab.

"Tuleb palvetada, see on kõige tähtsam. Eks me istume kõik samas laevas," lausub Meelis-Lauri Erikson.

Ta usub ja teab, palvel on eriline jõud, mis aitab inimesi, mahendab hinge ärevust ja hirmu, mida praegu liiga palju. "Palve lisab meie üldisesse mõttesfääri positiivsust," sõnab kirikuõpetaja.

Ehkki palju on muutunud: tühjale kirikule teenistust ei peeta ja jutlust kirikuõpetaja ei ütle, märgib hingekarjane, et Kui koroonaaeg otsa saab, siis teab ta, et suurim soov on olla inimestega koos, kontaktis ja lähedal.

"Küllap siis tuleb üks suur pidu teha kirikus,“ nendib Erikson. Tema pilk liigub üle tühja pühakoja. Vägev muusika ei vaiki.

"Kirik on igaviku maaletooja," sõnab kirikhärra.

Tagasi üles
Back