Pätsi tahtmisel rajatud Peressaarest on järele jäänud kummitusküla

Peressaare kooli väravasse istutati kaks tamme. Konstantin Pätsi auks mulda pandud puu (vasakul) kasvab mühinal, Johan Laidoneri tamm (paremal) on aga mingil põhjusel kiratsema jäänud. Foto: Aivar Ojaperv

Kui 1930-ndail eksisteerinuks sotsiaalmeedia, saanuks president Päts seal nii et vähe pole: mida sa, kulla mees, teed, matad riigi raha ja rahva tööjõudu kusagile mülkasse! Toonane rahvusromantiliste sugemetega uusarendus ¬ Peressaare või ka Peresaare asundus ¬ on nüüdseks inimtühi kummitusküla, mis praegusel karantiiniajal on tore matkasiht, sest lihtsam on seal kohata metsisekana kui inimhinge.

Algselt Sonda–Mustvee kunagise kitsarööpmelise raudtee (taas)-avastamise matkaks mõeldud retk lõppes hoopis Peressaare külas ringitiirutamisega. Sellest kunagisest Eesti aust ja uhkusest, eesrindlikuks hõigatud asunduskülast on ka varem ajakirjanduses juttu tehtud – mina isegi olen seal lugu käinud tegemas –, aga kevadine puulehepuudus ja veel vohama mittehakanud nõgesepuhmad näitavad pilti hoopis teises valguses, kui see on suvel või talvel.

Kümned (ametlikult peaks neid olema 103) lagunenud majad, oma aja kõige ägedam maakoolimaja ning lõputu vaikus on Peressaare kohta käivad märksõnad. President Konstantin Pätsi nägemuses pidi siin olema aga Eesti kõige eesrindlikum asundusküla.