Juhtkiri: ahvipärdikute värk
28. aprill 2020, 00:00
Mida siin ööl vastu laupäeva Rakvere südalinnas toimunu kohta muud ikka öelda, kui et kodusest kasvatusest jääb vajaka. Ei osata hinnata teiste tööd, ei mõisteta, et avalikku ruumi loodud lilleilu on meie kõigi ühiseks hüvanguks.
Kas selliste tegude taga on igavus, pahatahtlikkus või kambavaim, polegi enam tähtis. Laupäeva hommikul avanenud vaatepilt riivas igatahes paljusid, tegi kurjaks ja ka nõutuks.
Et see seltskond, kelle kätetöö see on, mõistaks oma tegu, tuleks panna nad päise päeva ajal ja linnakodanike silme all sedasama lillekompositsiooni taastama. Ja veel suured sildid juurde, kes ja miks seda tööd teevad.
Vandalismivajadus on vist mingile osale inimestest geenidega kaasa antud. Näiteks maha jäetud majad üksildastes kohtades – no ei lähe neil aknad niisama puruks. Keegi on spetsiaalselt kohale sõitnud-läinud, otsinud viskamiseks sobiva kivi ja siis pommitama hakanud.
"Kui keegi ehitab uhke liivalossi ja naudib protsessi, siis leidub alati paraku keegi, kes naudib selle lossi lõhkumist."
Eks oma osa mängib alkohol. Inimesed, eriti noored, joovad end lõviks ja ei oska siis kusagil mujal oma jõudu rakendada kui lillede või akende kallal – muidugi, need ei hakka ka vastu.
Millegipärast on asjadel veel selline seos, et inimene, kes on oma elus läbi lugenud vähemalt viis raamatut, ei vandaalitse. See vandalism on rohkem niisugune ahvipärdikute värk – gorillad hakkavad ka endale rusikaga vastu rinda taguma ja märatsema, kui testosteroon üle keeb.
Aga mõni inimene ilmselt polegi võimeline midagi oma kätega looma ja tema väljund on teiste loodu lõhkumine. Ning see algab juba liivakastist või mererannast: kui keegi ehitab uhke liivalossi ja naudib protsessi, siis leidub alati paraku keegi, kes naudib selle lossi lõhkumist.
Moodsal ajal ei teagi, kas on üldse korrektne lõhkujaid vandaalideks nimetada. Üha rohkem on neid ajaloolasi, kes väidavad, et polnud too ajalooline Lõuna-Poola aladelt pärit ja lõpuks otsaga Aafrikasse Kartaagosse jõudnud vandaalide hõim sugugi nii lõhkumis- ega rüüstamisaldis, kui varem arvatud on.