Kolumn: rendikass ja pääsuke

Kristjan Svirgsden Foto: Marianne Loorents

Kevadel tuli pääsuke. Tegin õues puid. Ja ta tuli. Üksi. Istus traadile ja rääkis, kust ja kuidas. Mida nägi. Viis minutit jutti. Siis läks minema. Ma kuulan. Suu lahti. Vanasti oli neid siin sadu. Kui mitte tuhandeid. Keegi ei viitsinud kuulata. Igapäevane asi. Roojasid majaseinu ja õpetasid poegadele lendamist. Nüüd enam pole olnud. Ja siis märkad. Et pole.

Lapsepõlves lugesin raamatut “Kui loomad veel rääkisid”. See oli klassifitseeritud kui muinasjuturaamat. Aga elust enesest. Olin selges vaimustuses, et vanasti sai hundionuga juttu ajada ja jänesega mõtteid vahetada. Aga samas kurb, et kõik huvitavad asjad olid olnud millegipärast ainult ennemuiste.

Ja nüüd, mõni aeg tagasi, sain koolitunni: selgub, et loomad räägivad veel tänapäevalgi. Selle vahega, et me ei oska neid enam kuulata. Või pole kiires ajas aega ega tahtmist mõista. Aga räägivad.