Nädala kaja: hädavajalik restart

Kristi Ehrlich. Foto: Virumaa Teataja

Seda ei juhtunud. 12. märtsil välja kuulutatud eriolukord pidi esialgsete plaanide järgi lõppema 1. maiga, kuid pikenes veel enam kui kahe nädala võrra. On märgata väsimust, tülpimust ja pettumust, sest mõningane vabanemine oli juba käega katsutav.

Aga see tuleb, varem või hiljem. Ja siis vaatame praegusele eriolukorrale tagasi võibolla isegi teatava heldimusega, kui oma tavapärast elu jätkame.

Rääkisin alles hiljuti ühe tuttavaga, kes teeb tööd, mis eriolukorra ajaks peatati. Ta tunnistas päris heatujuliselt, et sellist puhkust, mis talle pooleteiseks kuuks peale sunniti, pole tal juba aastakümneid olnud. Tööst vaba aega on seni võimaldatud nädala, paremal juhul kahe nädala kaupa. Viimase pooleteise kuu jooksul on ta päriselt saanud ennast välja puhata, aga jõudnud ka tegus olla – tähelepanu on jagunud kappide korrastamisele, kodu suurpuhastusele, ja nii palju ei ole ta oma lastelastega veel looduses saanud liikuda kui nüüd. Jah, sissetulek on küll kasinam, aga positiivset leidub ka kuhjaga.

Mulle tundub, et sellist kollektiivset kappide korrastamise ja seisma jäänud esemetele uute omanike otsimise tuhinat ei ole varem kogetud. Kuigi eile ei toimunud ka igaaastast üleeestilist koristamise aktsiooni “Teeme ära!”, on enamikul oma panus juba antud. Kappides on ammuilma särgid kokku volditud ja jalanõud ritta laotud, hoolimata sellest, et talgud jäid ettevõtmise kodulehel sel korral registreerimata. Ehk saabki oma vaba aega kasutada selleks, et vastata “Teeme ära!” korraldusmeeskonna üleskutsele näomaske õmmelda.

"Kuigi eile ei toimunud ka igaaastast üleeestilist koristamise aktsiooni “Teeme ära!”, on enamikul oma panus juba antud. Kappides on ammuilma särgid kokku volditud ja jalanõud ritta laotud."

Pikenenud eriolukorra üks positiivsetest külgedest on isetegemise rõõmu avastamine. Sotsiaalmeedia pakatab postitustest, mille kaudu otsitakse traktoristi söötis aiamaalappi üles kündma, talunikku, kellel oleks kasvõi natuke maarammu pakkuda, ning rohenäppe, kes vajaksid aknalaual suures koguses ette kasvatatud tomati- ja muid taimi. Selleks et õpetada lastele, et kartul ei tulegi kooritult ja pakendatult poest, ei pea ilmtingimata õpilasi kooliaasta alguses kartulipõllule talunikule appi saatma, nagu maaeluminister Arvo Aller pakkus. Piisab ka koduse potipõllumajanduse harrastamisest.

Nii et pealesunnitud restart on teinekord hädavajalik, eriolukorra pikendamine aga paratamatu. Selle lõppedes jõuame piisavalt oravana rattas tööd rabada, segadusel tekkida ja aiamaal sööti kasvada lasta.