Kaemus: keeruline kevad ja “Tujukas surm”

Raamat, mis kõnetab koroonaajal. Foto: Apollo

Ime on sündinud! Ma hakkasin jälle lugema. Möödunud on poolteist kuud sellest, mil kõikidele tegemistele tõmmati pidurit ja kõik inimesed justkui varjusid kaevikutesse. Tegelikult oma korteritesse, kodudesse. See ehmatas, kurvastas alguses. Hiljem püüdsin leppida ja siis edasi ... taluda.

Kõik mõjus halvavalt ja kadus huvi seni oluliseks peetud asjade vastu. Nagu näiteks lugemine. Aga ka kõik muu. Selle aja jooksul, tunnistan, ei ole ma lugenud ühtegi raamatut, ei ole vaadanud ühtegi live-kontserti ega teatrietendust, ei ole lugenud FB-s jagatud üliolulist teavet, kuidas käsi hoolikamalt pesta või kuidas iga hinna eest hoiduda inimestest.

Ikka kipun ma õue ja ikka otsin elavaid inimesi, kuigi näen neid kahe meetri kauguselt, aga siiski näen. Jalutan palju, imestan kevade üle – igal aastal on kevad võrratum kui enne ¬ ja ootan. Ootan nagu kõik Eestimaal ja kogu maailmas. Kuigi ma pole täpselt aru saanud, mida ma ootan. Viirust või surma või õnne või imet? Ei ole veel aru saanud.